TÄISMAHUS: Kuidas mehed kelkudega kõige kiuste Kihnus käisid

Vanasti käisid hülgekütid tõukekelguga üle jää saaki hankimas. Maaleht sõitis vastlapäeval kelkudega üle mere Kihnu Virvelt laulu tooma.

“See on mõttetus. See on rumal teguviis. Te ei pääse üle!”

Nii ütleb Riigikogu liige Mark Soosaar, kui avaldan talle plaani sõita tõukekelguga üle merejää Kihnu ja tagasi.

Sünge hoiatus

“Isegi džiibiga saab jääteed pidi vaevalt liikuda,” jätkab Soosaar. “Lund on lihtsalt nii palju peal. Lumi isoleerib jää ega lase sel paksemaks külmuda, samal ajal merevesi alt soojendab ning muudab selle järjest õhemaks. Tõukekelguga ei tule midagi välja.”

Manijal elav Soosaar on Kihnu jäätee osas vaieldamatu autoriteet. Just äsja on ta ise Kihnus käinud ning teab, mida räägib.

Peavangutajaid leidub teisigi. Munalaiu sadamast on Kihnu 12 kilomeetrit, kuid paksu lume sisse aetud mitteametlik jäätee võib kurvide tõttu olla pikemgi. Kihnu poolel on jäätee ots puha vee all, öeldakse meile.

Vastlapäeva hommikul on ilm sombune, kergelt helvetab lundki. Ja ometi leiab see hommik meid mere äärest! Koos fotograaf Ingmariga oleme ikkagi otsustanud Kihnus ära käia. Meil on selleks varutud tavalised Soome kelgud, mille jalastele on alla pandud plastist lumelauad.

Bianca võtab suuna Manijale. Matkafirma Seikle Vabaks matkajuht Argo Linnamäe annab talle selleks puhuks moodsa rattalenksuga matkakelgu. Mina saan Argolt elupäästvad pikad kummikud ja jäänaglad.

“Seljakotti ärge seljas kandke, vaid pange see kelgule,” õpetab Argo. “Siis on läbi jää kukkudes

lihtsam liigutada.”

Kui me teele asume, särab Kihnu saare kohal juba ere kevadpäike. Ehkki külma on üle 13 kraadi, paneb päikesesoojus otsekohe vatte vähemaks koorima. Ühtlasi sulatab ta ka viimased kahtlused.

“Pühendame oma sõidu Kristina Šmiguni suurepärasele saavutusele olümpial. Kui tema suutis, peame ka meie suutma,” ütlen Ingmarile.

“See on meie tagasitulek suurde kelgusporti,” vastab Ingmar.

Lahke abi keset merd

Edasi pole muud kui hoog, hoog, hoog. Kohe sõidu alguses tuleb ületada kolm sügavat loiku. Mine sa tea, mis olukorras see jää seal loigupõhjas on.

Külmunud lumevalle mööda turnime lompidest siiski ohutult mööda. Leiame peotäie külmunud lestakalu, mille keegi on lumele unustanud, kuid jätame saagi peremeest ootama.

Lombid ületatud, oleks edasise tee üle patt nuriseda. Trass on sahaga lume sisse lükatud ning kelk lippab korralikult. Kohati on tee lausa jäine, kelgujalased mürisevad siis rütmiliselt nagu vagunirattad.

Kuid mu kehas ilmutavad end valusalt mitmed uued lihased, mille olemasolust mul varem aimugi ei olnud. Imelikul kombel näib tugijalg (see, millel sa kelguga sõites seisad) hoopis kiiremini väsivat kui tõukejalg. Ent keha kohaneb kiiresti ja varsti on ta meelde tuletanud kõik kelgusõidunipid, mida ma kunagi Soome kelguga koolis käies tundsin.

Lumisel teepinnal jäävad silma imelikud loomajäljed — justkui oleks Kihnu poole kõndinud suur koer või hunt. Neid harali küüntega jälgi jätavad mu ees sõitva Ingmari saabaste lumenaelad. Kui Manilaid jääb seljataha, hakkab vasakut kätt silmapiiril mustendama kauge kalurite koloonia.

Kihnu sõiduks kulub meil kolm tundi. Eks me vaatasime jää peal ringi ka, jõime teed ning Ingmar tegi pilti. Paar kilomeetrit enne saart jõuab meile punasel džiibil järele kihnlane Meelis Leas koos naise ja lapsega. Nad pakuvad lahkelt võimalust kelgud sleppi võtta.

Isegi Thor Heyerdahl ei öelnud ära võimalusest lasta oma pilliroolaeva pukseerida. Nii kihutamegi Kihnu randa tuulekiirusel ning saame aru, kui külm see jäätuul tegelikult on. Üks on kindel: see on meie elu pikim vastlaliug.

Pasteldega üle jää

Ka Kihnu Virve on nooruses tõukekelguga üle jää Manijalt Kihnu põrutanud. Ta tegi seda siis, kui oli tarvis koos sõpradega Kihnu sünnipäevale minna.

“Me käisime kevadise ajaga, kus oli palju vett, lopsi ja lund. Me olime pastaldega, meil ei olnud kingi ega säärikuid jalga panna,” räägib Virve meile oma köögilaua taga. Köögiseina ehib kalender, millel pilt Virvest koos suure Eesti lipuga.

“Nii me putrasime seal pastaldega. Olime märjad nagu soolikad, pastlad olid nagu kaltsakad jalgas. Nahk läheb ju lödelaks. Aga reis oli suurepärane! Külm vesi ei tähenda. Vaata, kui oled terve ja noor, siis ei ole mitte ühtegi takistust!”

Ning Virve kõneleb mitmest juhtumist oma elus, kus ta on selgelt mõistnud: kuskil on olemas keegi, kes annab vajadusel mõistuse ja tarkuse, kes on teda, Virvet, kaitsnud ja aidanud, tormis kummuli läinud purjepaadi uuesti püsti tõstnud ning elu kallale kippuja käe peatanud.

“Vaata, kui inimesel on vahel suur mure — minul on neid küll olnud –, siis ta ei tea, kust otsast peaks

kinni hakkama, et see asi laheneks,” ütleb Virve. “Süda on raske, lahendust pole. Ja siis, äkitselt, ükskõik mis moel — tuleb mingisugune lahendus. Ja see pundar, mis sul seal hinge peal on — lihtsalt tunned, kuidas keegi kerib lahti selle puntra!”

Virve kassid hüppavad sülle ja nurruvad nõusoleku märgiks.

Kosmiline tühjus

Jälle ei võta me kuulda targemate inimeste nõu. Päike loojub, saar ja merejää on tulvil roosasid ja siniseid toone. Meelis Leas on valmis meid autoga suurele maale toimetama. Ka Virve paneb meile südamele: ärge ronige pimedal ajal jääle! Oleme saarelgi palju ringi sõitnud, väsimus annab end salgamatult tunda.

Kuid loojang on nii ilus! Sööme viimased šokolaadid, joome teed ning läheme jääle. Kelkudega, mitte autoga. Tõuseb udu ning varsti on Kihnu saare tuli meie selja taga kadunud roosasse hämusse.

Meie ümber laiub sinetav jääväli, udust hoolimata on siiski näha kuusirpi ning esimesi tähti. Oleme keset eimiskit.

Pimedus vajub merele ning siis avastame üllatusega, et tee kipub hargnema. Valgustame mobiiliekraanidega lund, et selgitada, millisel teeharul on värskemad jäljed. Korra satume siiski umbhange. Kuid poolteise tunni pärast märkame esimesi maatulesid. Oleme härmas ja õnnelikud.

Ja kotis on meil Kihnu Virve laulusalm, mille ta esitas meie palvel ekstra Maalehe lugejatele. Kuulake seda siit.