Su üle Jumal valvaku…

…mu armas Isamaa

Ta olgu sinu kaitseja

Ja võtku rohkest õnnista

Mis iial ette võtad sa

Mu kallis Isamaa

Õige pea, küünlakuu madisepäeva paiku, kostab neid sõnu lauluviisi saatel tihedamini kui muidu. Siis kui Eesti jälle aasta vanemaks saab ja vabariigi sünnipäeva puhul hümni lauldakse. Juba harjunud värk, mõnel isegi sõnad peas…

Ometi on selle lipulaulu üle läbi aegade olnud hulgaliselt protestijaid. Eesti hümn ei rahuldanud oma riigi alamaid vaat et sealtmaalt, kust see hümniks üldse sai.

Küll ei meeldinud soomerootslase Paciuse viisike (kirjutatud ühe tühise ooperikese tudengite laualauluks), küll meie Jannseni ülejala visatud kohmakas värsistus (Hiiumaa pastori Gustav Felix Rinne luuletusest maha viksitud pealegi). Iga vähegi tundeerk kodanik arvas paremini teadvat, mis tema riigi n-ö püstiseismise lauluks tegelikult sobib.

Nii on see kestnud siiani. Alles ju oli, kui üks lugupeetud literaat ja vabamõtleja tegi ettepaneku, kus tungivalt soovitas hümni kolmanda salmi esimeses reas sõna “jumal” asendada vähemisikulise sõnaga, aga ei ole teda senini kuulda võetud. Saati siis veel vähemaid vendi.

1869. aasta esimesel üldlaulupeol lauldi “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” maha veel üleüldise hõiskamise saatel. Sealt edasi kulus poollubatud-poolkeelatud laulu staatuses laulupeost arvates veel tubli viiskümmend aastat, enne kui noore Eesti Vabariigi juhtkond Paciuse–Jannseni ühisloomingu 1920. aastal ametlikuks riigihümniks kuulutas.

Teeme hoogtöö korras hümni

Tõsi – midagi pidi lauluga lahti olema, et kõigest 15 aastat hiljem kuulutas tolleaegne peaministri kohusetäitja Kaarel Eenpalu välja ühe kummalise kampaania. Isand Eenpalu oli muidugi läbi aegade üsna suur kampaaniameister, aga seni puudutasid need hood ja õhinad kodukaunistamisi, nimemuutmisi, koduhoovi lipuvarraste püstitusi ja muud sellist.

Sel aastal jäi tema haardesse ka hümn. Kas siis ei rahuldanud tedagi Jannseni kehvapoolne salmindus või ei andnud asu mõte, et naaberriigi Soomega üht hümniviisi jagatakse (pealegi sai see soomlastel hümniks varem) – mine võta kinni, aga 6. juunil 1935 kuulutas Eenpalu välja võistluse uue riigihümni saamiseks. Sõnade tähtaeg 1. september, viisile määrati tärmin sama aasta viimasele päevale.

Juhend andis selge suunise: “Sõnad käsitagu rahva kangelasmeelt ja kangelaslikku võistlust ajaloo kestes; kindlat ja lootusrikas usku rahva tulevikku ja olevikku; armastust ja kiindumust kodumaa kauni looduse, eesti keele ja rahvuslikkude tõuvooruste vastu; eestluse üldaateid, mille kaudu kõvendatakse sidet ka väliseestlastega; hõimu aadet, rahva töö- ja kodukultust, rahva võimsat tungi vaimse eneseteostamise poole.”

Hoogtöödega harjunud tark ja kaval peaminister adus, et tema külvatud seeme ei maandu viljatule pinnasele. Nagu luuletorm, justkui poeesiapuhang oleks Eestimaast üle käinud! Üsna lühikese aja, napi kolme kuu jooksul laekus väljahõigatud aadressile lugematu hulk juhuluulet, vabavärssi, riimiga ja riimita salme, pikki ja veel pikemaid poeeme.

Lisaks jäi aasta lõpuni tulema ka sadu viisikatsetusi, valmis ja poolvalmis laule, lehekülgede kaupa noodijoontele reastatud ülevaid koraalihakatisi. Väljakuulutatud hümnikonkurs ei kujutanud endast pelgalt ühe kindla laulu loomise üleskutset, mõeldud oli see palju leidlikumalt, võiks öelda – perspektiivitundega.

Nimelt sõnastas Eenpalu oma kampaania kui hümni ja hümnitaoliste pidulaulude võistluse, et juhul, kui selle kõige tähtsama laulu leidmine või loomine nässu peaks minema, koguneb ehk kirjutamisõhina käigus siiski mingi kõlblik hulk laululoomingut, mida hädapärast väiksematel tähtpäevadel kasutada võiks.

Raha oli, esikohti mitte

Võistlusele laekus ei vähem ega rohkem kui 1400 laulu. Tegelikult isegi rohkem, sest tihti luges mõne kauge küla koolmeister kuupäevi valesti või ei pidanud agar pritsumeeste pasunakoori juhataja kinni konkursi reeglitest, riimis kokku kogu oma alevi ajaloo ja jäi seetõttu tähtpäevaga hilja peale.

Igal juhul ootas konkursi sõnadežüriid (kuhu kuulusid ka Eduard Hubel, Friedebert Tuglas, August Anni) ränk töö. Nagu ka viiside paremiku eest vastutajaid. Nendegi hulgast leiame tolle aja tuntud nimesid: Theodor Lemba, August Topman, Hanno Kompus, Johannes Aavik ja teised mehed võtsid oma tööd tõesti tõsiselt.

Selle kohta annavad tunnistust rohked kooskäimise protokollid ja mõlema žürii lakooniline otsus esitada oma ettepanekud Rahvakultuuri ja Rahvahariduse Nõukogu juhatajale. Kui juba nii suur masinavärk oli käima pandud, pidi sellel ka rahaline kate olema, sest isamaa ilu hoidmiseks ei ole ükski riik kitsi käega. Auhinnaraha kavatseti jagada järgmiselt – sõnade eest esimene auhind 350 krooni, teine 300, kolmas 250, neljas 200, viies 150, kuues 100 krooni.

Niisamuti toimiti ka viiside puhul. Esimesed kaks suuremat auhinda otsustati anda töödele, mis just hümniks kohased. Nii suureks rahasajuks tegelikult ei läinud. Karmid korraldajad ei pidanud ühtegi saadetist esikoha vääriliseks, ka teisele kohale tulnuid ei leitud. Nii jagatigi peotäis n-ö kuuendaid kohti sajakrooniste auhindade näol, mis polnud tolle aja kohta sugugi väike raha.

Kõik need võistlustööd on tänini alles, sealt ka minu teadmised. Sukeldusin riigiarhiivis hoidlatest tellitud toimikutekuhilatesse, kuhu on talletatud üle 1400 luuletuse ja viisikese. Lisaks veel paras ports kirjavahetust, kus ühe poolena enamasti rahulolematu looja (“Kuhu mu honorar jääb?”), vastajaks vastava komisjoni sekretär (“Anname sellega teada, et teie laulukest ei peetud vääriliseks.”).

Ehk vaigistab toonaste katsetuste äratoomine praeguseid nurisejaid, kellest mõned ju siiani isamaa õnne ja rõõmuga rahul ei ole. Enamasti on tolleaegsed saadetised koos heasoovliku sissejuhatusega, millele järgneb kunstiline luuletaies.

Mulle endale ta meeldib!

Näiteks (siin ja edaspidi kirjaviis muutmata – toim): “Lauljate Liidule Tallinnas – saadan siin juures oma loodud laulu nii sõnas kui viisis segakoorile “Sümbol mõistatus”. Mulle endale ta meeldib, ka mõned tuttavad laulu armastajad ja tundjad on mulle ütelnud, et see laul nii sõnas kui viisis on hästi õnnestunud.”

Siinkohal üks salm laulust:

Reastan numbrid ühte ritta:

Kaks ja neli, rooma teine.

Ja siis üks, üheksa, üks, kaheksa –

Mõista ruttu!

Mõistan, mõistan, miks ei mõista.

See on kakskümnes neljas küünlakuu

Üks tuhat üheksasada

kaheksateistkümnes aasta.

Muu Eesti riigi sünnipäeva

aja sümbol.

Lihtne viisike ka kenasti ära toodud, mille siinkohal ruumipuuduse tõttu noodikirjas näitamata jätan.

Või siis selline hümnitaoline luulekatsetus:

Oli vana talu tuba

Lõbus kodu lapsele

Toa taga õitses uba

Kust käis mööda karjane

Siin kui saarel suve nägu

Õie ehted õunapuul

Kutsumata tõttas kägu

Hõiskel helises ta huul

Ja nii päris hulk salme, ilma viisita õnneks. Leidus ka jõulisemaid värsi-vorme:

Kui on ligi vaenlane

Kaitseb oma kodumaad;

Vapralt võitleb eestlane

Vaenlase ta hävitab

Või:

Meil on kalevite aru

Kalevite vahvus

Meie hälliks lahingmaru

Mehe meel me rahvus

Või:

Taevas kumer sinine

Maa on must ja elu maine;

Kiirgab päike kullane

Valgus jõudu kogub kaine

Eesti rahvas põline –

Voogab Läänemere laine

Sekka ka keeleuuendusi:

“Eestide laul

Taas vabaleb Eestide iidine maa

Mõõk, ader ja sõna on võitnud

Suur vabalu ilu käib ülitse maa

Kus ühaldi sõdu on sõitnud

On päätunud vabruse kauane põud

Me teotahte indlevas tarmus

Meid turvab veel õigluse igine jõud

Hää kaitselmi hüvalu armus

Huvitav, kuidas oleks eestid ainsuses?

Leidub värsistusi ka hilisajaloost:

Kui Laidoner käis Pihkva all

Ja parun hoigas Võnnus

Siis tundis süda õhinal

Et võita on nii mõnus


Iidsete aegade hämarusest:

Oled ka eestlane jumala nägu

Sest juba muiste su mullast võet kogu

Kuu-jumalanna nägu valati

Ja vaba sul õigus olla alati

Su hing on hele kui jumal-Päike

Kes ehteks andnud sul võrratu läike

Veel mõned näited, mis tõendavad, et jutud mingist orjarahvast on vaenlaste valed:

Me põhjarahva poegade vahvaim liik

Lõime Eesti Vabariigi ja nüüd

käes piik

Me vannume surra maa

vabaduse eest

Me vannume kaldumata kõrvale teest

Kohati on keegi Koidulat lugenud:

Meil Eestimaa ja mullapind

On igavene emarind

Meid vangis hoiti võimuväel

Meid siiski toitis haigel käel

Nüüd on see päästud mullapind

Meil eesti rahva emarind

Su küllest ihu hingega ei või meid

ükski lahuta

Või Mihkel Veskel külas käinud (õnneks ilma nootideta):

Kas tunned maad mis kallim sulle

On maadest teistest kõikidest

Kus tunnud oled tundeid helle

Ja loobund oled enesest

Et püsiks ta, et kosuks ka

Et jäädavalt võiks õitseda

See kallim kõigest sulle maa… jne

Keegi rahuldamatu värsisepp saab teada, et tema saadetud 77 laulu (!) ei olegi kohale jõudnud ning on sellest sügavasti nördinud. Kas need ka kohale jõudsid, arhiivist ei selgu. Žürii õnneks vist mitte. Samas on keegi oma hümnitaolise moodustise kirjutanud lausa relvitukstegeva lihtsusega:

Kutse

Juba vara hommikul

Tõuseb Eestlane

Labidas on relvaks tal

Ja läheb tööle…

Keegi on unustanud, et Aleksander Kunileid ühe viisi Koidula sõnadele “Mu isamaa on minu arm” juba lõi ning saadab oma versiooni. Sellest pole ju suurt midagi. Umbes kümme aastat hiljem teeb Ernesaks sedasama, ja näe … siiani lauldakse.

Ei unustata ka Toompeal olijaid:

“Sind tervitame Riigivanem”

Kes oled Eesti ülim vanem

Me vaba riigi esimees

Ning kõige kallim kangem mees

Sind austame kui valitsejat

Kui targalt kõiki manitsejat

Et nii kui Kalev valitsed

Ning kangekaelseid talitsed

Sind armastame nii kui isa

Kel õnne annab Taevaisa

Et oled kindel nii kui tamm

Ning on sul nii kui lõviramm

(Sulgudes on antud ka teine jõuvõimalus – pantriramm.)

Kui nüüd kogu seda “laulupidu” lugedes ehk kellelegi mulje jääb, et allakirjutanu oma üle-eelmise põlvkonna laulukatsetusi kuidagi naeruvääristada püüab, siis nii see pole.

Järeltulevate põlvede asi ei ole esiisade üle irvitada, aga teada, kuidas asjad läksid, tohib ju küll. Kas või selleks, et uue hooga vana lammutama hakates selgelt silme ees oleks, et mõni uus asi veel hästiunustatud vana on.

Nagu öeldud, peapreemiat ei saanud konkursil ükski värsirida ega viisijupp. Kas seega “hümnitaoliste rahvuslikkude pidulaulude” võistlus 1935. aastal läbi kukkus, on iseasi. Kindlasti leidus nende ligi poolteisetuhande luulekatsetuse või lauluproovi seas midagi lauldavat.

Arhiivis on ühe konkursitoimiku vahel varjunime “Põhjamaalane” all neljahäälne säte “Su Põhjamaa päikese kullast”, mille ilmselt saatis konkursile Tuudur Vettik. Nii et vähemalt üht saadetud tööd ikka veel lauldakse.

Lisaks värssidele ja nootidele hakkas silma ka üks lühikene kiri. Toon selle siin lõpetuseks täies pikkuses ära.

Rahvakultuuri ja rahvahariduse Nõukogu juhatajale

Saadan siinjuures mõned isamaalise sisuga laulud, millised ei taha olla hümnid, sest arvatavasti istub hümnilooja kusagil keskkoolis koolipingil või kiigub isegi veel hällis.

Aga eks kord ikka hümnilooja tuleb.

29. augustil 1935.

Märgusõna Vana