Talunik: nüüd tullakse kapsavargile juba mersuga
Talunike hernepõldudel valmivad ahvatlevad kaunad, mida näpatakse ja topitakse suhu koos taimekaitsevahendiga. Põlluvilja pihtapanek tekitab osadele talunikele suurt peavalu.
Pilsu talu peremees Madis Ajaots Tartumaalt on hädas hernevarastega, kellest kultuursemad korjavad oma kaunad põlluservast, jultunumad aga trügivad põldu tallama ning ajavad osa saagist kotti.
“Kui lapsed põlluservas herneid söövad, siis on üks asi, aga kui tallatakse ja lausa kotti aetakse, siis on asi kuri,” ütleb Ajaots. Kotiga võõrast varuma tulnutelt on ta saagi ka ära võtnud.
Hullem lugu on aga, et herneid pritsitakse taimekaitsevahendiga hernemähkuri vastu ja pärast seda tuleks oodata vähemalt 30 päeva, enne kui käsi herne järele sirutada. “Inimest see ära ei tapa, aga kõhu võib lahti võtta ka niisama suur hernesöömine, saati siis selline, kus taimekaitsevahend peal on,” märgib Ajaots.
Ta on oma põllult tabanud ka selliseid näppajaid, kes saagi hiljem turul maha müüvad ning heausksed ostjad ei tule selle pealegi, et saavad herned n-ö koos lisandiga.
“Mina vastutan ju selle eest, kui kellegagi midagi juhtub,” muretseb Ajaots hernevaraste tervise pärast. Nii ei jäänudki tal muud üle, kui põlluserva taimekaitsevahendiga pritsimisest teavitav silt välja panna.
Kartulipõld nähtavale kohale
Heiki Haamer kasvatab Põlvamaal hernest kokku 110 hektaril. Ka tema põldudel käiakse herneraksus. “Just tuli jutuks, et keegi sõitis mööda ja terve teeäär oli rahvast täis,” naerab ta. “Peaasi et ära ei talla. Õnneks ei mindagi eriti põllu sisse.”
Inimestest rohkem tegid tema hernepõldudele kahju haned, kes nuumasid ennast kevadel pärast külvi mitu nädalat sealsetel põldudel. Seetõttu on mõnel pool taimi õige hõredalt.
Kuna Haamer kasvatab hernest loomasöödaks, pole ta ka hernemähkuri vastast pritsimist ette võtnud. Toiduhernes peab olema ilma ussikeste ja ussiaukudeta, kuid sigadele mineval söödahernel seda nõuet pole. Söödahernes pole aga nii magus kui aedhernes, kuid teatud kasvufaasis siiski mõnus suutäis.
Maal on inimestel enamasti aiamaad ja külas on alati nägijaid. Seetõttu pole Lõuna-Eesti talunike köögiviljapõldudelt kurgid, porgandid või peedid “ära kõndinud”.
Võrumaal köögivilja kasvatava aasta põllumehe Mart Timmi sõnul on vahel sügiseti mõnel metsanurka jääval põllul kutsumata külalised kartuleid korjamas käinud. “Kartulite äraviimine on tilk meres,” ei tee mees sellest suurt numbrit, lisades, et ebameeldiv on sellega kaasnev põllu ära songerdamine, pealsete välja tõmbamine ning mullapinnale tiritud kartulite roheliseks minek.
“Oleme püüdnud põlde valida, nii et need ei jääks väga nurgatagustesse kohtadesse,” tunnistab Timmi.
Mersu jõuab osta, kapsast enam mitte
Harjumaal on aga hoopis vastupidine mure — varastatakse eelkõige asulate lähedal olevatelt põldudelt. “Porgand on hitt,” ütleb 300 hektaril köögivilja kasvatava Kadarbiku talu perenaine Siiri Pak. “Küla või autotee lähedalt viiakse suured larakad porgandist tühjaks. Usun, et see läheb kusagile müüki.”
Et põllud asuvad hajali ja pinda on palju, ei suuda Kadarbiku talu ka alalist valvet välja panna. Või mis valvest — kord olid põllu ühes otsas ametis talu inimesed ja teises pikanäpumehed. Korra saadi näppajad kättegi ja kutsuti politsei, aga võimuesindaja ei teinud varastega midagi, rahustas pigem peremeest.
“Kui algusaastatel käisid Žigulid ja Moskvitšid, siis mida aeg edasi, seda uhkemad on autod,” on Siiri Pak tähele pannud. Ta meenutab juhust, kui leidsid põllult kurvasilmse Mersu, kuhu noored naised kapsaid laadisid.
“Küsisin, et kas natuke piinlik ei ole, et auto jõuate osta, aga kapsast ei jõua. Nad ütlesid, et eravalduse silti polnud väljas,” vangutab Pak pead. “Enam ei ole ju kolhoosiaeg, nüüd on igal põllul kindel omanik!”
Ka Viljandimaal kurke ja teravilja kasvatav Mihkel Rang on löödud sellest, kuidas inimesed peavad põlde kõigi omaks nagu õhku taevas.
“Kui võõras sulle tuppa tuleb ja sealt midagi võtab, siis seda peetakse imelikuks, lausa kriminaalseks,” toob ta võrdluse. “Aga mentaliteet, et teise põllult herneste korjamine on nagu metsmaasikate noppimine, on üpris levinud. Mõeldakse, et kuradi kadekops, sul on ju küllalt herneid!”
Herne- ja kurgikasvatusega on nii, et kui varaste peale pidevalt mõelda, siis ei saakski elada, võtab Mihkel Rang teema kokku. “Peaksin istuma oma leivakannika otsas ja urisema nagu tige buldog.”
