Tamara ja Riho Hütt: Rakvere jagu beebisid ja lummav klaas

Pea kolmkümmend aastat tagasi prii­tahtlikult pealinna elu Rakvere vastu vahetanud Tamara ja Riho Hütt on tipptegijad enam-vähem kõiges, mida ette võetakse.

VIDEO: Riho ja Tamara Hütt , keda mõlemat tunneb täna kogu Rakvere kohtusid esmakordselt hoopis Keeni külas Valgamaal aastal 1962. Ja uskumatu-uskumatu: nad on olnud sellest saati lahutamatud. Täna on Rakvere haigla ämmaemand Tamara aasta ämmaemanda tiitliga pärjatu ning Riho Rakvere aumärgi kandja.

Tamara Hütt seisis 1989. aasta sügisel, kaks last käe otsas, Virumaa veerekese pääl ja vaatas uudistavalt ringi: koht oli tundmatu. Tema hing oli aga uudishimust tulvil, pisikese pelgusega segatud pilk veidi samalaadne kui poolteistsada aastat tagasi Metsiku Lääne avastajatel.

Praegu on Rakveres raske leida inimest, kes Hüttidega poleks seotud.

Hüti pere tuli pealinnast oma uude koju Rakverre. Elama asuti toonase restaureerimisvalitsuse korteripinnale Pikal tänaval, kus kemps oli peaaegu ja kaev täiesti õues. Ning maja ümber liikusid pisut hirmuäratavatena aguli põlisasukad.

Tamara – naine, kes kunagi ei virise – meenutab lustiliselt: ühe esimese asjana sai ostetud pika säärega kummikud, et enam-vähem kuiva jalaga koju jõuaks. Riho – mees, kes kunagi ei virise – meenutab, et Pika tänava legendaarne lumpenikooslus sai temaga peagi suureks sõbraks. Tegelikult ongi väga vähe inimesi, kes avali hingega Rihoga sõbruneda ei suuda.

Tamarast sai Rakvere vastse haigla ämmaemand. Riho asus restaureerimisvalitsuse restauraatorina kirikute ja mõisate ukseklaase ja vitraaže korrastama. Klaasist taieste ihkajate järjekord tema ukse taga kasvas aga iga aastaga nii, et palgatööst tuli loobuda.

Nüüd, pea 30 aastat hiljem, on Rakveres raske leida inimest, kes Hüttidega poleks seotud. Küll kaunistab Riho looming sadu kodusid, küll sirguvad tuhandetes kodudes lapsed, kelle Tamara on siia ilma aidanud. Hüttide ühiste laulmiste, tantsimiste, pillimängude jälgi leiab nii Lahemaa Rahwamuusikute kui Tarvanpää radadelt.

Tarvanpää tantsuansambel oligi paik, mis Rihol ja Tamaral virulasteks saada avitas, isamaalistes toimetamistes hulgi sõpru ja suhteid lõi. Tantsides läbi elu! “Kuhugi pidi ju minema ja midagi pidi ju tegema, et sõpru ja tuttavaid saada,” meenutavad mõlemad.

Valgamaa võbelused

Riho ja Tamara kohtusid esimest korda Keeni külas Valgamaal aastal 1962. Ja on olnud sellest saati lahutamatud. “Nagu sukk ja saabas,” kilkab Tamara.

Riho isa oli toona koolmeister ja ema õpetaja ning pere elas mõisamajas, mis ühtaegu oli ka koolimajaks. Tamara ema ja isa olid just Keeni kanti elama tulnud – emast sai põllutööline ja isast mehaanik. Väikeseks mehaanikuks hüüti Tamarat juba algkoolis, sest kõik, mis parandamist vajas, sai tema käte abil korda. Või peaaegu korda. Sama olla praegu Rakvere sünnitusmajas, ainult selle vahega, et nüüd hüütakse Tamarat veidi vanemaks mehaanikuks.

Hüttidel on meeles, kuidas Tamara telefonivabadel kuuekümnendatel seadis Riho ja enese elupaiga vahel sisse telefoniühenduse – pika traadiga ühendatud lastetelefonidest.

Põhikooli järel pealinna kutsekoolis kaubanduse eriala lõpetanud Tamara sattus korraga meepüti manu – kuulsasse Tallinna ABC kaupluseketti, kus usinasti karjääri tegi ning letialuse kaubanduse tegelikku mahtu nägi. Kuni mõistis: ta ei suuda penisonipõlveni kord kuus poes inventuure korraldada. Siis kogus Pärnus aastakese hinge selgust ja õppis kitarri, kuni ... otsustas meditsiinikooli ämmaemandaks õppima minna. “Ema arvas seepeale, et olen lolliks läinud,” võtab Tamara lühidalt kokku.

Riho käis Tartu kunstikoolis. Oli ka kolhoosi kunstnik, erikooli kasvataja, käis sõjaväes, ponnistas kolm korda enne tühja, kui kunstiülikool lihtsale külapoisile uksed avas.

Abiellu astuti 1983. aastal.

Kaheksateist kirge

Sajandivahetuse paiku kirjasid Hütid oma kodumaja 18 eri tooniga.

Nüüdseks on Tamara aasta ämmaemanda tiitliga pärjatu ning Riho Rakvere aumärgi kavaler. Ilma Rihota poleks Rakveres kunstigaleriid ega ka kunstielu koos vägevate kevad- ja sügisnäitustega, mida Riho poolt loomele õhutatud kunstirahvas ootab kui kosutavat vihma kõrbes. Ja veel portreenäitused Eesti sünnipäevaks, mil kohalikud kunstnikud jäädvustavad kohalikke suurkujusid.

Lisaks rahvakunsti edendamisele Lahemaa Rahwamuusikuis löövad Hütid kaasa ka vanatantsu- ja balletitrupis.

Aga oh imet ja ahastust küll: ikka peavad kunst ja galerii Rakvere poliitikuile oma vajalikkust tõestama. Läbi aastate. Ja Riho tõestab seda taas oma vaiksel, sõbralikul, loomest tulvil moel. Näiteks tema 60. sün- nipäevaks tehtud graveeritud klaasvaaside näitus kandis pealkirja “Sa näed, aga ei mürista!”. Sisuks oli linnavolikogusse kandideerimisel kogetu. Kõik see moondus klaasi pinnal väikesteks isepäisteks ja isemoodi tegutsevateks elukateks, mis näitasid mõnelegi poliitikule nii kõverpeeglit kui ka kohta nurgas.

Sajandivahetuse paiku võtsid Hütid Rakveres ette suure maalritöö. Kirjasid oma kodumaja 18 eri tooniga. Tol majavärvimise suvel oli Tamara vaieldamatult Rakvere kirevaim daam, mitut tooni värviplekikesi ta kätel ja riietel oli pea võimatu kokku lugeda. Algul ahhetati maja nähes ja naerdi, aga korraga hakkas Rihole kujundustellimusi sadama kui oavarrest. Ikka lasteaedadele, koolidele ja eramutele. Peaasi, et oleks stiilselt värvi­rohke.

Balletist peenrani

Tamara on koos kolleegidega kokku lugenud, et 30 aasta jooksul on Rakvere sünnitusmajas ilmale tulnud enam-vähem Rakvere täis lapsi ehk 15 000. Loomulikult on Tamara sünnitusosakonna ruumide värvikujundus Riho tehtud. Kuis muidu!

Lisaks rahvakunsti edendamisele Lahemaa Rahwa­muu­sikuis löövad Hütid Rakveres kaasa ka vanatantsu- ja balletitrupis. Rõõmustavad rahvast uskumatute pidustustega nii oma majas, mis kunstist tulvil, selle hoovis kui ka kogunisti Vinni basseinis.

Mõlemad kuuluvad Rakvere ooperi- ja antiooperiklubisse. Kasvatavad tuvisid, akvaariumikalu, pruulivad õlut, uurivad teleskoobiga taevast, teevad imelisi kulinaarseid katsetusi, harrastvad ebaakadeemilist aiandust oma õue S-tähe kujulisel peenral. Kui väsivad, lähevad Hispaaniasse palve­rännakule.

Ja kui kõlama hakkab tantsumuusika – rahvalikust valsist kuuma latiinoni –, on Hüttide pere kindlasti platsil.

Riho laual ootavad teostamist Rakvere kiriku akende vitraažikavandid – tänapäevased, maast laeni kõrguma hakkavad klaasmaastikud täis lendlevaid-tantsivaid tuvisid.

“Millest kõigest me oleksime ilma jäänud, kui poleks kontvõõrastena siia provintsilinna elama tulnud,” löövad Tamara ja Riho Hütt heldinult käsi kokku.

Tütar Helene ja poeg Henri – tantsivad käbid kirikus ja ooperis

Rein Sikk

Tütar Helenel ja poeg Henril on maailma kõige erilisemad vanemad.

Tütar, TÜ usuteaduskonna vilistlane Helene Toivanen on EELK Misjonikeskuse välismisjoni ja koolituste koordinaator ning abistab abikaasa Joonat Tartu Maarja kiriku taastamisel. On Tartu Soome koolis religiooniõpetaja. Kui Helene oma isa sünnipäeval koos Joonaga kuuma svingtantsuga esines, kõlas vaimustunud tantsurahva aplaus kaua.

Küsimusele “Mis teeb mu vanemad eriliseks?” vastas Helene nii: “Minu lapsepõlve maailmas on isa võlur ja ema võluri toimekas assistent. Isa silmades on salapärase muinasjutu aimdust, emal lustlikkust, tantsu ja tralli. Oleme kasvanud ühelt poolt väga turvalises keskkonnas, samas on meile antud palju vabadust ise maailma avastada ning julgustatud avaralt mõtlema. Imestan, kuidas vanemad tasakaalu reeglite ja vabaduse vahel nii hästi ära on tundnud. Vanemad on mulle eeskujuks mitmes asjas: nad on sotsiaalsed ja alati minemas kas mõnele kontserdile, etendusele, tantsutrenni, sportima või kinno; kunagi pole hilja hakata õppima uut pilli või alustada hoopis balletiga. Neil on sõpru maailma eri nurkades ja ma ei mäleta, et nad oleks kunagi millegi üle kurtnud või end liiga tõsiselt võtnud. Palju toredam on maha tantsida üks lennukas hetk “Luikede järvest” ja enda üle naerda!”

***

Poeg, Viljandi kultuuriakadeemia vilistlane, etenduskunstnik Henri Hütt on etenduskunstnike rühmituse MIMproject ridades osaline koguni Eesti 100. sünnipäevaks Estonias ooperi lavastamisel, rääkimata muudest tantsuetendustest. Ta on Baltikumi ja Skandinaavia kunstiülikoolide võrgustiku DAMA koordinaator. Henri on koos isa ja tema vitraažidega tantsuetenduse lavastanud, see kandis nime “Sfääri saared”. Mõndagi Riho klaasinäitust on saatnud Henri komponeeritud muusika.

Küsimusele “Mis teeb mu vanemad eriliseks?” vastas Henri nii: “Energiatel on reeglina seaduspärased liikumised: kuskil peab energia tekkima, et siis jälle vallanduda. Minu vanemate puhul on fenomenaalne, kuidas jagamise pool nii dominantselt muutumatu püsib ning seda nii koduses keskkonnas kui avalikus ruumis. Mis on see käivitav jõud ning kuidas tekib selline elujaatav energia? Mõlema elukutsed – klaasikunstnik ja ämmaemand – tegelevad ühiskonnale sära lisamisega, sellistest vahetustest saadav kontakt on hindamatu. Omamoodi asuvad Riho ja Tamara ametid praktilise ning poeetilise pooluse eri külgedel ning see on rikastav kombinatsioon. Samuti on tähelepanuväärne nende lõppematu uudishimu tegelda aktiivselt tantsuga, õppida muusikat, teha sporti ning mõtestada ja elada kaasa kultuuriruumis toimuvale. Kogu minu eluea vältel pole see energia hääbunud. Et nii ka jätkuks!”

Isa-ema aga ei jõua laste toimetamisi ära õhata: saada võimalust Estonias ooperit lavastada ja Tartus kirikut taastada, no mida enamat võiks hing ihata!