Tamula maja: Katariina allee uus ärkamine
Võrus Katariina alleel asuvast lagunemisohtu majast number kuus võib mööda kõndida kui igast teisest. Linnapildist ta silma ei paista, seinad lagunevad, aknast sisse piiludes vaatab vastu ämblikuvõrguna pragunev lagi ning maja küljes ilutseb silt "müüa".
Ajalooga hoone
Kuid kaheksal suveõhtul võis õhtuhämaruses näha hoopis vastupidist vaatepilti. Nurgapealse ukse kohal säras tuledes kiri "Tamula" ning taamalt maja silmitsedes võis aimata, et vana majaga on midagi uut ja huvitavat toimumas – kuuendat numbrit kandev maja tuletas Võru Linnateatri abiga meelde missugust tähelepanuväärset ajalugu hoone endas peidab. "Tamula, maja Katariina alleel" – just niimoodi kõlas Võru Linnateatri tänavuse suveetenduse pealkiri.
1881. aastal valminud majas tegutses möödunud sajandi neljakümnendateni Võru esindushotell ja restoran "Aleksander", hiljem aga "Tamula" võõrastemaja ja söökla. Väärikad tegelased, muusika ning melu olid hoone südameks – punased suursugused kardinad, uhked laudlinad ning Georg Ots, kes on päev enne Tamula ujumisvõistlust muljeid jagamas. Maja seinte vahel juhtub nii mõndagi, kuid aeg on halastamatu, Georg Ots vananeb ning restoranist saab söökla.
Kontrabassivirtuoos Ludvig Juht, legendaarne laulja Georg Ots, kui ka kohalikud "kuulsused" nagu Kepniku Ida, Ratsa-Roosi ja Ull-Aadu on etenduses vaid nimed. Tegelaskujude loomisel on küll rajanetud infole, mis neist teada on, kuid lõpptulemus on lavastaja ja näitleja ühislooming. Tagamets räägib, et talle on peale etenduse nägemist öeldud: "Päriselus ei olnud tegelane ju selline". Kuid see polnudki eesmärk – ühenduslüliks on vihjelised seosed, mis asetavad inimesed sündmuspaigale, kus neid juhivad kuuldused. Kes millega tegeles ning kes, mida armastas ...
Muusika pole taustaks
Muusikud on terve etenduse vältel tähelepanu all ning ei mängi pelgalt taustamuusikat, vaid loovad läbi helide olustiku, mis on kohane antud hetkele. Näiteks jutustatakse orkestri ja näitlejate koostöös humoorikalt H. Juurika "Verijärve Legendi".
Lavastaja Tarmo Tagamets räägib, et ligikaudu 70% esitatud muusikast oli autori sisse kirjutatud. Omalt poolt lisas Tagamets samuti paar lugu, sest tundis, et etendus vajab ka paari kontekstist väljastpoolt pärinevat pala. Näiteks Valter Ojakääru "Oma laulu ei leia ma üles" ja Vassili Solovjov-Sedoi "Õhtud Moskva lähistel".
Tagametsale valmistabki kõige rohkem rõõmu, et etendus andis üle pika aja võimaluse lava jagada andekate muusikutega, kelle hulka kuuluvad nii pillimehed kui ka Võrumaal sündinud Rahvusooper Estonia solist Väino Puura."Toimusid head vastastikused põrkumised," räägib Tagamets muusiku ja näitleja vahelise koostöö kohta.
Kui eelmisel aastal äratati Võrus taas ellu vana haigla hoov (Jan Rahmani kirjutatud näidendiga "Haigemaja"), siis Tagamets teab rääkida, et liiguvad jutud vana gaasianalüsaatorite tehase "taaselustamise" kohta. "Et võtta kokku Võru linna kõikide suuremate tööstuste ajalugu," räägib Tagamets tulevikuplaanidest.
Missugune on aga ajalugu peitva Katariina allee maja number kuus tulevik? Praegu ripub see hapra niidi otsas. Maja on muinsuskaitse all, mis seab taastamisele omaette piirangud.
