Rahvakalendri uue tähenduslikkuse ja otstarbe üle on omajagu arutatud. Märkamises peitub üks võti, mis avab ukse mõistmisele. Märgates loona muutumist ja mõtestades seda esivanemate tähtpäevade läbi, märkame me seda, mis muudab meid. Märkame enese muutumist aastasõõris. Märkamise läbi mõistame paremini ennast ja oma kohta maailmas.

Nii on põline kolletamispäev üks tähenduslikke pidepunkte, mis seob meid tugevamalt loona, esivanemate ja iseendaga. Tasub vaid märgata.

Rahvapärimuses pole kolletamispäeva kohta suurt rohkem teada, kui nimetus ütleb. Paistus on kõneldud: Puu kolletave sis kõllatses. Kui kaselehe häste kõllatse, saab tõine aasta häid kõllatsit kesvi, kui pihlapuu punatse, saab tulekahju ja tuleb pailu marju.

Võimalik, et lähedalasuv kasupäev (29. september) on päeva algse tähenduse ja tavad aja jooksul endale korjanud, kes teab. Igatahes maarahvas on pidanud ajaloolise ajani kolletamispäeva nime meeles.

Uurijad on arvanud, et kolletamispäev ühes korjusepäeva (14. jaanuar), künnipäeva (14. aprill) ja karusepäevaga (13. juuli) kuuluvad muistsesse aastat neljaks jagavasse ajaarvamisse. Soomlastel on 14. oktoober ensimmäinen talvipäivä ehk esimene talvepäev. Talvepäeva(de) ja -öö(de) tähistamine 13.-15. oktoobrini on tuntud ka Skandinaavia vanas kalendris.

Maavalla sirvikalendris on kolletamispäev ainus porikuine tähtpäev ja seda tähistab raagus puu kujutis. Sama märki võib näha Soome muistsetes puukalendrites talvepäeva juures.

Maarahva ajaarvamises on terve porikuu eriliselt hingestatud ja tähenduslik. Sügise algusest saadik kestab hingedeaeg.

Allikas: Maavalla Koda