Täna saab meie rahvuslipp 125aastaseks
Tundub, et Maalehe lugeja, võimaliku kodumaja, koduhoovi ja veel võimalikuma lipuvardaga võiks meie järgnevat küsitelu vaat et rohkem kui mõni muu tähele panna. Või on teie kui heraldiku arvates muud märgid lipu kõrval olulisemad?
Kui heraldik (Ld k heraldus - heerold - vapindus, ajaloo abiteadus, mis uurib riikide, linnade, korporatsioonide jm vappide teket. - Toim.) pean tunnistama, et Eesti riik sai ametliku vapita tunduvalt kauem hakkama kui ametliku liputa. Vapp muidugi võeti kasutusele, aga kui väga täpselt järge ajada, siis kaheksa aastat hiljem. Kogu seda lipundust uurib tegelikult ka vastav teadus - veksilloloogia.
Meie lipuvärvid on ju suhteliselt harv kombinatsioon maailma heraldikas, vabandust, veksilloloogias. Vast alles kauge Botswana oma riigivärvidega tuleb tuttav ette.
Ei saaks öelda, et need Botswana värvid meie omadega väga sarnased on.
Värvid ju samad. Hea küll - järjekord mitte.
Toonid ikka teised. Too sinine on hulga kahvatum ja tähenduseltki midagi muud kui meie sinine. Aga kui laiemalt võtta, siis on Botswana lipul tõepoolest sinine, must ja valge, mida muudelt riigilippudelt leida ei ole.
Too sinine on tõesti kahvatum, pealegi on nende rahaühik pula, mis lihtsalt vihmavett tähendab. Oh, oleks see meilgi nii, kuigi seal, kohalikus Kalaharis, pidavat vihma veel harvemini tulema kui meie pankadelt annetusi. Aga ikkagi - meie lipuvärvid esinevad enneolematult harva. Muude maade ja riikide esinduskangad on täis punast, kollast, rohelist - mõnikord lausa äravahetamiseni sarnaselt -, küll Vene, Saksa või Prantsuse kolmvärvid.
Nii see tõesti on, pean tunnistama. Muide, mis Vene praegustesse värvidesse puutub, siis too valgesinipunane on lihtsalt üks suveniir, mille tsaar Peeter, Aleksei poeg, Hollandist kaasa tõi ja pisut teistmoodi vardasse tõmbas.
Samas üks tähelepanek, kui tohib. Meile võõrad värvid võivadki eemalt võõrana tunduda, aga kui need on õige maa ja õige rahva kohal kenasti mastis, siis tunduvad nad õiged, lähevad selle kultuuriga kokku.
Liputabelis võib see ju võimatuna näida, aga õigete inimeste peade kohal jääb mulje, et mitte midagi muud ei saagi seal olla. Lipp leiab oma rahva üles.
Hoolimata sellest, et nii lipud kui ka vapid on tihtipeale möödaminnes, kiiruga, tähelepandamatult siia ilma tulnud?
Ei julgeks nii arvata. Meie lipu puhul tuli tegijail üsna pikalt kaalutleda. Isiklikult usun siin isegi teatud ettemääratust. Meie värvid on ümbritsenud meid endid aastatuhandeid. Metsa mustendav vööt, talvine lumi, sinine...
Ju siis ei mahtunud sinna ära päikese kuld ja vere punane.
Ju siis ei mahtunud jah. Mahtusid värvid, mille keskel inimene elas, kust ta oma jõu ammutas. Küllap oli selles elus ka päikest ja verd, iseasi, kas seda hiljem lipu peal tasus lehvitada.
Verd, õigemini vere värvi jätkus teistele lippudele küll. Kurioossel kombel on ses mõttes üks "verisemaid" lippe praeguseks rahumeelse Austria oma, kus see valge vööt kahe punase kanga vahel ainus pind oli, mis omaaegse võiduka kuninga riiderüüst alles olevat jäänud. Kuigi praegu räägitakse, et valge vööt hoopiski Doonaud ja punased vöödid pigem viinamarjavälju märgistavad.
Omal ajal olla president Meri jonninud, et ei taha meie trikoloori värvidest avamislinte kääridega katki lõigata.
Austan sügavalt tema arusaamu. Kahtlemata ongi sedalaadi lõikamises teatav vastuolu.
Palju hullem olukord juhtus mõnevõrra hiljem, kui ühel suurel ja vägeval Euroopa üritusel, kus ma küll ise ei viibinud, aga sain hiljem kolleegidelt teada, et riikide esindajad pandi mingil suurel rahvusvahelisel prallel jalgupidi omaenda riigi lipu peale seisma. Et pilt oleks selgem, kui tähtsatele dokumentidele allakirjutamiseks läheb. Et trambi jalgupidi oma lipu peal, siis on asi selgem, kust sa tulnud oled.
Näib, et näiteks jänkid peavad oma tähe-triibu kangast vägagi lugu, ja samas on see värviline kangas neil üsnagi pesuks kätte läinud - stringidest rinnahoidjateni. On see taotlus, populariseerimine?
See ei ole nii mitte ainult jänkidel. Hea fantaasia korral võib riigilipu värvidest kas või vihmavarjusid teha. Minu teada on sinimustvalgeid vihmavarje ka meil olemas. Polegi ju nii hull. Hullem, mida ka ise näinud olen, on trikoloorne želatiinipakk.
Lippudest veel. Skandinaavia maad - kuningriigid pluss Soome - on otsustanud ristilipu kasuks. Ehk olnuks meilgi hõlpsam nendega ühte vagunisse jääda, kui meie kolm värvi oleksid ühtlasi ka kangal risti moodustanud. Ikkagi põhjamaa!
See oleks tore olnud, kui meie lipp oma värvides nii lausa sündinud oleks. Kirik ja vaimulikud laulud oleksid üsna kindlasti lipule oma positiivset mõju avaldanud
Mõni aasta tagasi selle üle ka jutuvada käis. Julgen siiski öelda, et see vada oli üsna asjatundmatu. Kokkuleppe võimalused olnuksid ehk olemas, kui tegu oleks vaid riigilipuga. Aga Eesti riigi lipp sündis rahvuslipust, rahvuslikest värvidest.
Leian küll, et neid värve selles järjekorras oleks kuidagi võimatu ristilipuks muuta.
Soomlastel siiski nii on.
Soomlastel on asi palju pikem ja keerulisem. Nende esimene lipp pärast iseseisvumist oli n-ö vapilipp, täpsemalt punane lipp ja selle keskel Soome tuntud lõvipoiss, leionalippu. Kõik muu tuli hoopis hiljem.
Muide, sportlastele heisatakse teatavasti just rahvus-, mitte riigilipud, nii et olümpial peaks meie võidu korral masti tõusma ikkagi trikoloor, mitte ükskõik millisel kokkuleppel ümber tehtud lipp. Soomlastegi võidu puhul ei kerki vardasse mitte vapiga lipp, riigilipp, vaid ikka toosama tuntud sinirist valgel taustal. Erisus ju täiesti olemas.
Samas ei eita ma sugugi, et rist lipul omaette väge ei tähendaks. Aga kui juba ristimärk kangal, siis peaks see ka mujal meis olema, justkui rist rinnal, pealegi väljateenitult. Kas praegu ikka on nii?
Eestimaa kohal on sinimustvalget ristilippu ka heisatud. Vähemalt kaks aastat on see eksisteerinud Eesti evangeelse kiriku lipuna, Luteri roos keskel. Ise ma selle kavandasin. Seega julgen väita, et ei ole sugugi ristilipu vastane, kuid arvan, et lipusümbol tuleks lihtsalt välja teenida. Selle lehvimiseks või lehvitamiseks peab olema põhjus.
Tallinna Toomkirikus võib ristilippu praegugi näha. Aga trikoloor on trikoloor.