Tänane taliharjapäev murrab talve selgroo ja annab põhjust hernesuppi keeta

 (6)
Talv Raplamaal
Taliharjapäeval laskvat suur must rähn metsas põrri, mis olevat esimene kevademärk. Foto: Siim Solman

Taliharjapäev alustab kalendripühade rida, mida on peetud talveharjaks (paavlipäev, tõnisepäev, küünlapäev) ja mille kohta arvati, et see päev murrab talve selgroo, et loomatoitu peab pool alles olema, et sellest päevast liigub aeg kevade suunas.

Varases kalendrikirjanduses seostatakse taliharjapäevaga lume sulama hakkamist. Talihari ehk kesktalvepäev, jõuluemapäev, tsiapäiv, sianäü pühä, tõnisepäev, tõniksepäev, tennüs- ja tinnüspää.

Kuid taliharjapäevaga on seotud ka täheteooriaid ja eksitusi.

"Vanas ajaarvamises oli Linnutee kõigepealt aastavahetuse märk. Eesti rahvakalendri taliharjapäev peaks langema ajale, mil talv on saavutanud oma lae ja murdub – algab soojenemine ja läheneb kevad. Soome kalendriuurija Kustaa Vilkuna järgi tähendas nimi talihari ka umbes sellel ajal oma suurimal kõrgusel olevat Linnuteed," vahendab Berta.ee.

Taliharjakommetes ja -uskumustes tundub ebatavaliselt tähtis koht olevat päikesel. Nagu mitme teisegi maarahva püha ajal on taliharjalgi hea enne, kui päikest paistab kas või hetke. Kui mees jõuab päikesepaistes hobuse selga hüpata, tuleb päikseline ja viljakas suvi. Kui terve päev on pilves, on suvigi jahe ja pilvine.

Astronoom Heino Eelsalu arvestuste järgi langes taliharjapäev umbes 3000 aastat tagasi kokku talvise pööripäevaga. Praeguseks on talihari nihkunud kevadpunkti pretsessiooni tõttu jaanuari lõppu või veebruari algusse.

Seotud lood:

Vanemad kirjamehed A. W. Hupel ja F. J. Wiedemann on ekslikult märkinud taliharjaks 12. märtsi, mis näitab, et päeva tähendus oli 18. sajandi lõpul ja 19. sajandil juba tundmatu. Talihari oli vanas kalendrisüsteemis konkreetne märk, mille abil sai sünkroniseerida kuukalendrit reaalse aastaga.

Siga on ainus asi, mis seob meie taliharjapäeva kristliku Tõnise- ehk püha Antoniuse päevaga. Kristlased peavad Antoniust sigade kaitsjaks ja tõid selle usu meilegi. Võõras uskumus sobis maausuga hästi. Kui põhja pool on seapea juba jõululaual tähtsal kohal, siis lõuna ja lääne pool süüakse seda taliharjal. Kuid taliharjapäeva annina on seapea tähtsal kohal põhjaski.

Taliharjal keedeti seapeaga herne- ja oasuppi. Muist suppi ja pool seapead viidi püha puu või kivi juurde. Paiguti veel üsna hiljuti. Maa kagunurgas on taliharja toiduks teräruug ehk tinnüsterä, ehk uhmris valmistatud tangudest ja seapeast keedetud supp.

Pärimust

Märjamaal kõneldi 70 aasta eest järgmist: Tõnisepäe oli vanal rahval suur püha, siis peeti pidu tõnnevaka juures. Tõnnevakka pandi igast uudsest, olgu toit ehk riie, mis aga tehti, sellest pandi osake tõnnevakka. Tõnisepäeval toodud see vakk tuppa ja peeti püha, seda austasid kõik. Ei tohtinud keegi tõnnevakale halba teha.

Jüri - Rahvas ütles ikka, et tõnisepäev on tõbepäev. Kui siis liha ei keedeta, siis ei lähe sead korda.

Peetri - Tõnisepäeva hommikul valmistati hääd toitu, kutsuti sugulased kokku ja siis läksid kõik lauta loomi söötma. Kõige alumine leib, mis jõulu- ja vana-aasta õhtul laual oli olnud, toodi aidast sisse ja söödi. Lõunaks keedeti pool seapead ja oasuppi.

Risti - Tõnisepäeval ei ole tööd tehtud. Selleks päevaks olnud õlut tehtud ja söök olnud alati laua peal. Kui mõni külaline tulnud, siis antud talle kohe süüa. Tänada pole söögi eest tohtinud.

Vändra - Tennüspäävä tetäs tsia-praasnik ja kutsutase vapa naase kokko. Sääl keedetäs tsiapääd ja andas viina. Sis lääväh tsiah kõrda.

Seto - Sel päeval peetakse praasnikuid Kulje vallas Kamenka, Meedova, Rositsa ja Selisa külades. Praasniku pidamine seisneb selles, et kutsutakse kõik sugulased kaugelt ja ligidalt kokku ja süüakse, juuakse ning lõbutsetakse paar-kolm päeva.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare