Eeskätt on viidud tuhka põllule ja aeda, mõnikord on sel päeval kogutud tuhka hoitud istutamisajaks või kasutatud lehelise keetmiseks. Oluline oli tubade puhastamine ja nn laiskuse või nn tuhkapussi väljapeksmine.

Maagilistel põhjustel olid keelatud mitmesugused tööd ja toimetamised, eriti juuste kammimine. Ka tule süütamine ja kaua ärkvel olemine olid keelatud. Seevastu ärgata tuli varakult, sest muidu sai sinust aastaks tuhakott (tuhamunn). Seega on enamik käitumisreegleid risti vastupidised vastlapäeva kommetele.

Naised ei tohtinud esimesena külla minna ja üldse ei olnud külaskäigud tavaks, sest sellest kardeti loomakahju, haigusi ja majapidamisriistade riknemist. Seetõttu on külalistele visatud tuhka järele või riputatud seda nende jälgedesse.

Kõiki tuhkapäeva toite kutsutakse tuhatoitudeks, ehkki valmistamisviis on tavapärane.

Valmistati tuhakakku, tuhapulli, tuhavatski ehk -leiba, tehti karaskit ja saiakesi. Mulgimaal ja mujalgi küpsetati lihaga kakke ja karaskit. Mõnel pool hoiti üks küpsetatud kakkudest karjalaskmispäevaks ja jagati siis loomadele. Keedeti tuhapuder ehk jahu-, harvem tangupuder.

Kirikus sümboliseerib tuhkapäev kahetsust. Algselt puistati katoliku kirikus palmipuudepühal põletatud palmide või nende asenduspuu tuhka pähe patukahetsejatele, kes paljajalu ja vastavas rüüs ilmusid kirikuuksele. Hiljem, kuna patukahetsejate hulk üha kasvas, hakati tuhka riputama üksnes oma koguduse liikmetele. Algselt ei kuulunud tuhkapäev ja sellele järgnenud päevad suure paastu hulka, kuid umbes aastal 700 pikendati paastu, et saada selle pikkuseks 40 päeva ehk Kristuse paastu pikkus.

Allikas: Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas Berta.