TÄNASES MAALEHES: kuidas Eesti NSV võimuladvik Maalehele peatoimetajat määras

Juubeli eel hakkab järjejutuna ilmuma esimese peatoimetaja Ülo Russaku meenutusi Maalehe algusest.

Peatoimetaja ametist ei olnud ma kunagi mõelnud. Keskkoolist peale teadsin, et minu kutsumus on kirjutamine. /.../

1986. aasta lõpus hakkas liikuma kuuldusi uue lehe asutamisest. Leedulastel oli oma maaleht, venelastel oli, aga eestlastel, sellel maarahval, kes toitis sealihaga ära pool Venemaad, polnudki /.../

Ühel jaanipäevaeelsel hommikul – aastanumber oli ikka 1987 – tulin Pirita jõe äärest hommikujooksult. Helises telefon ja tuttavas kiirkõnes täristati: “Ülo, kell 11 pead olema bürool!” /.../

Büroosaalis istus laua taga Eesti NSV võimuladvik. Keskel, Karl Vaino kõrval, oli Arnold Rüütel, Ülemnõukogu presiidiumi esimees, siis Bruno Saul, ministrite nõukogu esimees, Vainost vasakul parteimehed Rein Ristlaan ja Artur-Bernhard Upsi, siis Indrek Toome, ministrite nõukogu aseesimees. Vainost kahel pool kaugemal istusid juba väiksemad vennad. Neid ma ei tundnud.

• • •

Tänases lehes hakkab ilmuma uus järjejutt – Ülo Russaku “Maaleht – tulemine tühjusest”.

Maalehe esimese peatoimetaja hoogsates meenutustes on hulk värvikaid stseene nii Valge Maja, Ajakirjandusmaja kui ka linnavalitsuse telgitagustest.

Kas nüüdisajal oleks võimalik, et kümned tuhanded inimesed tellivad endale veel sündimata ajalehe?

Kes teab, et veel paar tundi enne esimese numbri trükkiminekut väänas Rein Ristlaan peatoimetaja kätt, et Russak Leelo Tungla luuletuse asemel esiküljele paneks Karl Vaino oopuse?

Nagu ikka, ilmub järjejutt ainult paberlehes.

• • •

Maalehe sünnist ja käekäigust 25 aasta jooksul saab läbi tegijate pilgu lugeda ka peagi valmivast juubeliraamatust “Neljapäeval näeme”.