Targu Talita käsiraamat on teejuhiks korilastele
Et midagi värsket võileivale, salatisse või supi sisse panna, ei pea tingimata hoolikalt aiapidamisega tegelema. Piisab ka väikesest jalutuskäigust heinamaale, metsaserva või raiesmikule.
Tõsi, Eestimaa loodus ei ole just teab mis rikkalik maitsetaimede ehk looduslike vürtside taimelava, aga üht-teist siit siiski ka leiab. Abiks on loomingulisus, aga kahtlemata ka teadmised.
Tihti püütakse kõigele loodusest korjatavale omistada ka üüratuid raviomadusi, aga sellest ei peaks alati lähtuma. On ju tänapäeval teatud mõttes ravi seegi, kui toit, mida sööme, ei sisalda midagi kahjulikku. Nõnda et puhtast loodusest korjatud lehed, võrsed, seemned ei pea tingimata meid tervendama või millestki terveks ravima, suur väärtus on juba seegi, et nad on lihtsalt tervislikud.
Laialehiste metsade alt leiab karulaugu
Tuntud tugeva ning iseloomuliku lõhna ja maitsega salatitaim on karulauk, mis on küll looduskaitse all, aga mida enda tarbeks kimbukese ikka tohib kaasa korjata. Karulauk hakkab kasvama laialehiste metsade (haabade ja leppade) all, niiskel ja huumusest pakataval pinnasel kõige varem, siis kui metsas veel puudel pungad ei pakata, sõltuvalt ilmast, kuid tavaliselt ikka juba märtsikuus.
Karulaugust on lihtne teha ka maitsevõid. Purustatud karulaugud segatakse pehme taluvõi ja toiduõliga ühtlaseks massiks. Kes soovib, võib segule lisada ka munakollast, küüslauku, majoneesi, soola, pipart.
Karulaugu kui eriti aromaatse loodusanni lõhn ja maitse käib niikuinii üle kõige.
Et ka talvel oleks värsket karulauku võtta, tuleb värskelt korjatud taimelehed panna kilekotti, võimalikult tihkelt sisse mässida ja sügavkülmikusse asetada.
Umbrohi toidulaual
Nii naati kui ka kõrvenõgest võib eraldi või koos kuivatada, peeneks jahvatada ja seda jahu lisada näiteks tainastele, suppidele, kartuli- või mulgipudrule.
Päris erinevate taimede lehtedest saab kokku miksida taimejahu. Põhikomponent võiks olla kõrvenõges, karulauk või punelehed, lisada aga võib liivateed, pohla- ja leesikalehti, salveid, kuivatatud marju, ka peenramaalt korjatud tilli, basiilikut või peterselli. Kõik koostisosad tuleb hoolikalt ära kuivatada ja seejärel peeneks jahvatada.
Enne hoiule panemist võib jahu sisse segada peenikest soola. Säilitada nagu kõiki kuivatatud drooge – kuivas kohas ja valguse eest kaitstult. Sellist jahu, eriti kui see on jäetud tavalisest jahust pisut jämedamaks, sobib lisada suppidele ja salatitele, aga omajagu maitset lisab see kindlasti kõikidele jahutainast tehtud küpsetistele.
Puruks hõõrutud ja soolaga segatud kadakamarjadest saab loodusliku aroomisoola, mida sobib kasutada marinaadide, lihtsate salatite või kastmete maitsestamiseks. Kuid kogu oma lõhnabuketis pääseb see eriti esile just küüliku- või ulukiliha valmistamisel.
Köömnetee kiirendab ainevahetust
Köömnetaim on kaheaastane ja kasvab Eesti oludes peaaegu kõikjal – niitmata jäänud heinamaal, metsaservades, kraavipervedel ja teeäärtes. Viimastest ei tasu muidugi korjata, aga muidu on ta väärt maitsetaim, mille seemned valmivad taime eluea teise aasta sügiseks.
Kuna seemneid katab üpris paks kest, siis korralikult suletud anumas ja kuivas kohas säilitades püsib nende aroom tugevana aastaid.
Hariliku köömne äratundmiseks tuleb selle õisikut või lehti näppude vahel hõõruda, ja kui tunnete köömnele iseloomulikku lõhna, siis on tegu õige taimega.
See märkus on asjakohane seetõttu, et Eestimaal samades kohtades köömnega kasvab sageli veel teisigi sarikaliste sugukonda kuuluvaid taimi. Neil aga pole maitsetaimena mingit väärust, pigem võivad need olla mürgised, kui et kasulikud.
Köömnetest võib keeta teed, mis kiirendab ainevahetust. Köömneid võib lisada leivatainale, marinaadidesse, kasutada näiteks kapsa soolamisel. Valmistatakse ka köömnelikööri, kusjuures köömne raviomadused pääsevadki mõjule alkoholtõmmiste kasutamisel (näiteks kõhuhädade leevendamiseks).
Verivorsti ja pitsa maitseaine
Meeldivalt vürtsika lõhnaga on harilik pune ehk meil laialt tuntud kui vorstirohi, mujal maailmas aga kui oregano. Vorstirohu nime on see roosakaspunakate õitega juulis-augustis õitsev taim pälvinud selle tõttu, et pune ürti kasutatakse verivorstide valmistamisel. Levinud on pune ka pitsamaitseainena, veel kasutatakse seda rahustava, põletikuvastase ravimtaimena.
Looduses kasvab vesimünt, aedades kultuurtaimena piparmünt. Mündilehtedega maitsestatakse liha- ja kalatoite, seda võib panna vorstisegudesse.
Kortslehte on sobilik lisada naadist ja võilillelehtedest tehtud salatile. Valida tasuks varjulises niiskes kohas kasvanud kortslehti, korjata tuleb neid õitsemise ajal ja mõne õisiku võib ka lehtede seas kaasa võtta.
Õlleteoks on tarvilik humal, mida leidub järve või jõe ääres lepavõserikus, kus see keerdudena ronib mööda puid kõrgustesse. Just virdele lisatud humalast oleneb, kui mõru on õlle maitse, kuidas õlu vahutab, milline on aroom ja värvus.
Toominga- ja tammelehed kurkide soolamiseks
Sõstrapõõsaste, toominga-, tamme- ja kirsilehti kasutatakse kurkide ja tomatite soolamiseks, marineerimiseks või hapendamiseks.
Kurgid laotakse vaheldumisi lehtedega anumasse ja kallatakse peale küüslauguga maitsestatud soolvesi või marinaad.
Salatitaimedeks sobivad veel valge ristik, mets-harakputk, harilik nurmenukk, salat- kress ja hapu oblikas.
Oblikast saab keeta värskendavat suppi
Viimasest saab sarnaselt kõrvenõgeselehtedega keeta mõnusa värskendava supi, seda just kevaditi, kui hapu oblika lehed on veel noored ja värsked. Selleks on mitu varianti, näiteks piimasupp, millele on peale hapude oblikate lisatud värsket porgandit, kartulit ja hernest. Aga võib keeta ka lihasuppi, kus põhiline komponent on ikkagi hapu oblikas.
