TARKUSEPUU: Endine FBI agent õpetab lugema kehakeelt


TARKUSEPUU: Endine FBI agent õpetab lugema kehakeelt
repro

Endine FBI agent Joe Navarro õpetab oma raamatus märkama ja lugema teiste inimeste kehakeelt.

Oskad sa endale meelde tuletada, mis tunne oli olla armunud? Kuidas sa siis maailma tajusid, mida tavalisest rohkem või vähem märkasid? Pane korraks silmad kinni ja luba endal meenutada armunud olemist. Pane-pane nüüd silmad kinni, ma ei kao kuhugi. See on hea tunne, eks! Minu meelest meenutab see kevadet, terve elu on korraga juhtumas ja sina oled osa sellest. Kuid kas ilm õues on ikka veel seesama mis ennegi, või tundub ka õueilm armunule veidi teistsugusena?

Ma väidan, et meil on oskus ise oma seisundit muuta, taju avardada, suunata, juhtida. Meil kõigil on oma võtmed, mis avavad ukse uude olemisse.

Seda uut olemist vajame ka vaatlemise õppimiseks. Õpik tuleb otse FBI-lt, täpsemalt selle kunagiselt agendilt Joe Navarrolt, kes palub saadud infoga ettevaatlikult ümber käia. Materjali sisse juhatades ütleb ta nii: “Tuginedes oma taustale, haridusele ja kogemustele, tahan ma õpetada teid maailma nägema FBI mitteverbaalse kommunikatsiooni eksperdi silme läbi: elava ja dünaamilise keskkonnana, kus iga suhtlemisakt on tulvil informatsiooni, ning võimalusena kasutada keha tumma keelt oma teadmiste rikastamiseks selle kohta, mida inimesed mõtlevad, tunnevad ja teha kavatsevad.”

Ära jõllita!

Vaatlemine on suur kunst, mille esimene reegel on: ära jõllita! Nali naljaks, oleme ju osa keskkonnast, ja silmad punnis vahtides võime vaatlusalused objektid sootuks ära hirmutada. Vaatlemine on pigem seisund kui tegevus, see erineb nägemisest, kuid sisaldab seda. Selles seisundis kombineeruvad nii üksikute kujundite staatiliste pooside märkamine kui protsessi dünaamika jälgimine.

Seotud lood:

Vaadeldes kogume informatsiooni meid ümbritseva elu kohta ning kujundame oma teadlikkust olukorrast. Minule on vaatlemine olnud väga oluline osa mu lemmiktegevuse juures – surfamisel. Meri, sinine taevas, lained ja liiv oma lihtsuses pakuvad vaate nautijale ja rannas jalutajale sootuks teistsugust infovälja kui merele suunduvale surfarile.

Lainesõitja peab treenima spetsiifilist vaatlusoskust, et ta suudaks jälgida teisi surfareid, hoovusi, tuult ning üldist ilmastikku. Kuid kehakeele vaatlemine ja tundmine pole mingi spetsiifiline, ainult ühe konkreetse ala harrastamiseks vajalik oskus (kui see ala pole just müügitöö), vaid üldeluline oskus, mis on vajalik oma liigikaaslaste mõistmiseks.

Vaatlus ja suhe käivad käsikäes. Lainele lähenedes ja teda tunnetades võin aimata laine kui looduse osa energiat ning selle seost antud koha, hetke ja minu endaga. Surfarina pean olukorravaatlust terviku osaks. Vaatlusoskusest sõltub, kuidas mul sel päeval vees läheb: mitu lainet ma sel päeval sõita saan, kas tunnen end vees turvaliselt jne.

Samal lainel on ka Navarro märkus, et kehakeele jälgimisel peaksime kõigepealt tähelepanu pöörama sellele, kas inimese käitumine väljendab kindlustunnet või ebakindlust. Ebakindluse alateadlike käitumismustrite käivitumist kutsub esile limbilise ajuosa reaktsioon, mistõttu kehakeel ja verbaalne eneseväljendus võivad teineteisele sootuks vastu rääkida. Vasturääkivus, nagu see sõna isegi ütleb, seisneb pigem sõnades kui käitumises, sest viimane on rohkem seotud meie põhiolemusega.

Kuigi see raamat võib pakkuda põnevat taipamist suhtelugemise ja miks mitte ka manipuleerimise kohta, on minu jaoks kõige põnevam hoomata kehakeele abil tõde inimestevahelistest suhetest.

Lainesurfari keeles: mida tõelisem on suhe, seda turvalisemalt ennast sellel lainel tunneme ja seda pikemalt võib sõit kesta.

Põnev on autori märkus koera silitamise kohta. Selline tegevus nimelt alandab silitaja pulssi, kuna koerad – tingimusteta kiindujad, kes näitavad välja suurt naudingut silitamisest – lubavad ka silitajal endal lõõgastuda ning unustada muretsemise ootamatute reaktsioonide pärast. Selles peitub tõde ka inimsuhete kohta.

Kehakeel kui kunst

Autor pakub hulgaliselt kehakeele kirjeldusi, mis vastavad pigem kunstilisele žanrile kui õiguskaitseorganite töötaja ülestähendustele, ning minu meelest just selliselt vaadeldes oleme tõele kõige lähemal. Näiteks püüdke ette kujutada mustast mähkmest kahe näpuga kinni hoidva ja nina kirtsutava peenikese preili kehakeelt.

Loe veel

Lihtlabane tõde on antud juhul ju see, et preili üks oluline ajuosa ehk limbiline aju piirab kokkupuudet vastikuga, kuid milline kaotus inimkonnale, kui me selle kunstilist väärtust kujundina ei tajuks. Niisiis võiks raamatu lugeja kõikide kehakeele väljenduste puhul meeles hoida nende kunstilist ilu! Minus tekitas raamat igal juhul õnnetunnet paljususe ees, mis meile inimestena kingitud on, ja seda ka iseenda väljendamiseks.

Reisiselli abiline

Ka mina reisin palju ja kehakeele tundmine on üks olulisemaid oskusi, kui satume silmitsi tegelasega, kellega verbaalne eneseväljendus on tagasihoidlik. Oskus tunda ja sealt edasi püüda mõista kultuuridevahelisi kehakeele erinevusi on põnev teekond, tunnetamaks teineteist ja ka inimkonda laiemalt.

Evolutsiooniteooria järgi pole ju üks suvaline täht kosmoses rohkem väärt kui liivatera rannal. Hõõglamp seevastu aga on väga eriline, kuna hõõglampe on universumi mastaabis lihtsalt nii vähe.

Vähe on ka ahvist arenenud inimesi, kellest üks on kirjutanud põneva raamatu teiste inimeste kehakeelest.

Aga nüüd pange uuesti silmad kinni, hingake rahulikult ja kujutage ette, et olete armunud!


Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare