Maare Tammemäe raamat karmast viib meid põhjuse-tagajärje seoste maailma, laotades lugeja ees laiali kõigepealt subjekti olemusliku karakteristika. Küsimus “Kes ma olen?” on autori jaoks ülima tähtsusega, mõistmaks karma rakendumist ja seoseid.

Esimene kolmandik raamatust käsitlebki teadvuse olemuse küsimust, seda, kuidas oleme suhtes meid ümbritseva nähtava ja nähtamatu maailmaga. Seejuures on raamatu autoril oskus sõnastada lihtsaid asju omapärasel moel, luues võimaluse perspektiivide muutumiseks küsimuse “Kes ma olen?” suhtes. Näiteks pakub autor mateeriast mõtlemiseks sellise viisi: “Mateeria on tihendatud energia, seega pole olemas asju, kuna need, mida oleme harjunud nimetama asjadeks, on tegelikult energeetilised sündmused või jäljed.” Asjade omavaheline seos ja läbipõimitus on karmast rääkides aluseks meid puudutavate sündmuste mõistmisel.

Mõtte tagajärjed kogu kõiksuse ulatuses

Sogyal Rinpoche seletab seda nõnda: “Võtkem näiteks puu. Kui öelda “puu”, mõeldakse tavaliselt üsna kindlat määratletud objekti, ning teataval tasemel ta seda ongi. Ent lähemal vaatlusel näeme, et lõppkokkuvõttes pole puul iseseisvat olemasolu. Järele mõeldes näeme, et see hajub iseäranis peeneks ja keerukaks seoste võrgustikuks, mis ulatub üle kogu kõiksuse. Lehtedele langev vihm, oksi kõigutav tuul, toitev maapind, aastaajad ja ilm, kuu-, tähe- ja päikesevalgus – kõigil neil on selles puus oma osa. Veelgi enam, puu üle järele mõeldes leiame, et kõik siin maailmas annab oma panuse, et puust saaks see, mis ta on, et seda ei saa silmapilgukski lahutada kõigest muust ning et selle olemus muutub vaevumärgatavalt hetkest hetkesse.

Kuna me oleme vastastikuses sõltuvuses kõigest ja kõigist teistest, siis on ka meie kõige pisematel ja tühisematel mõtetel oma tagajärjed kogu kõiksuse ulatuses. Me vastutame kõige eest, mida me teeme, ütleme või mõtleme, vastutame iseenda, kõigi teiste ja üldse kõigi asjade eest, kogu kõiksuse eest.”

Karmast sel viisil mõeldes võib äkitselt suure vastutuse osaliseks saanud inimlaps murduda ja kaotada julguse ning talle omase isiksuse, muutuda tarbetuks ühiskonna ees. Kui see on taotlus ja arengu eeldus, olgu siis peale. Igapäevaelu mõttes pole karma esikohale seadmine niivõrd vajalik, kuivõrd on teadlikkus ning oskus analüüsida oma mõtete ja tegude tagajärgi.

Ühele nähtusele järgneb teine

Karma mõiste haakub seaduse mõistega. See on sama sündmuse kordumine samasugustes tingimustes. Kui kaks sündmust korduvad reeglipäraselt teineteise järel, siis on need kaks omavahel sõltuvuses. Seaduse mõistmine on sarnane nii välismaailmas kui ka inimese sisemaailmas. See on reeglipära, mille kohaselt ühele nähtusele järgneb teine. Seadus on viis, kuidas meel teadvustab üksteisele järgnevate nähtuste rida. See, mis allub seadusele, ei ole enam vaba.

Niisiis viib karma küsimus meid vaba tahte küsimuseni. Sõnad “vaba” ja “tahe” on omavahel vastuolus, sest maailmakõiksuses on kõik surutud põhjuslikkuse vormi. Järelikult saame rääkida küll tahtest, kuid vabadus on siiski asjaoludest sõltuv. Vaba tahe saab ilmuda siis, kui meel on lõpetanud protsessidega samastumised. Kasutades Pjotr Uspenski sõnu: “Inimese areng on tahte evolutsioon, tahe aga ei saa areneda tahes-tahtmata.”

Kõige selle taustal läbib raamatut küsimus Jumalast. Enamik religioosseid õpetusi kannab endas karma põhiprintsiipe, suunab meid mõtlema ja käituma heasoovlikult ning lugupidavalt nii iseenda kui teiste suhtes. Raamatu autor on seisukohal, et Jumal saab olla mõtestatud vaid inimkogemuse läbi või siis kindlaks tehtud teoreetiliselt, matemaatilisel teel kui midagi seletamatut. Ta ütleb: “Pole olemas valikut, kas olla Jumalaks või mitte, valik seisneb selles, kas te saate seda teada või ei.”

Jumala tundmine iseendas võib viia inimese kirgastumisele või hullumisele, seega oluline on tasakaalu õppimine ja rakendamine iseendas. Inimese areng, millest raamatu teine osa räägib, kätkebki endas sisemise ja välimise maailma seotuse märkamist ning transpersonaalsuse omaksvõtmist. Inimene, kes on piisavalt küps, tunneb iseennast ja teab karma seadust, saab aru, millise sisemise probleemi lahendamine on vajalik välise lahendamiseks. Selle mõtte võtab kokku palve: Jumal, anna mulle meelerahu leppida asjadega, mida ma muuta ei saa, julgust muuta asju, mida ma saan muuta, ja tarkust nende vahel vahet teha.

See on esoteeriline tihe energia

Raamat “Karma – müüt või tegelikkus?” on esoteeriline tihe energia, mis selle kiirel ammutamisel tekitab sarnase energiast üleküllastunud kogemuse, nagu oleks ära joonud suure koguse mahlakontsentraati. Seetõttu võiks lugeja minu meelest seda teost lahjendada kas või sel kujul, et aeg-ajalt see suvalisest kohast lugemiseks lahti teha ja vaadata, mida karma seekord tõi.

Minu karma valis raamatututvustust lõpetama autori mõtte elu olemusest: “Elu on protsess, mille käigus pidevalt sünnitakse ja surrakse. Elu on teekond, kus ka päralejõudmine tähendab lakkamatut liikumist. Muidugi jõutakse aeg-ajalt kuhugi kohale, kuid vaid selleks, et hetkeks puhata. Teekond jätkub, telk tuleb taas kokku panna ning asutakse teele tundmatuse suunas. Selline lõputu teelolek ja rändamine on elu olnud algusest peale.”