Või kuidas tulla toime – rahulikult ning iseennast ja teisi kahjustamata –, kui mängus on sellised olulised ja suured asjad nagu suhte lõpetamine, hädasolijale äraütlemine, lugupidamatule või haavavale käitumisele vastu astumine, grupi enamuse seisukohaga mittenõustumine, palgatõusu küsimine, vabanduse palumine? Ka mõned lihtsad asjad, nagu kviitungita ostu poodi tagasi viimine; sekretäri palumine, et ta veel mõned koopiad teeks; palve naabritele, et nad talitseks oma alailma klähvivat koera, võivad mõnikord osutuda neetult ebamugavaks.

Rasked kõnelused on seda tüüpi jutuajamised, millest võimaluse korral püüame hoiduda ja mille võtame ette siis, kui teisiti ei saa. Need on kõnelused, mida me peas korduvalt harjutame, püüdes valmis mõelda, mida öelda. Sageli murrame ka tagantjärele pead, mida oleksime pidanud teisiti ütlema. See raamat aitab mõista raskete kõneluste tagamaid ja teadlikumalt juhtida vestluse kulgu, ning õpetab, kuidas ette valmistada ja alustada raskeid jutuajamisi nii, et need oleksid kõigile osapooltele kergemad.

Läbirääkimised või käsigranaat

Autorid võrdlevad keerulise sõnumi edastamist käsigranaadi heitmisega. Olgu see kas või suhkruvõõbaga kaetud, suure või väikese hooga visatud, granaat teeb ikkagi kahju. „Ei ole lihtsat diplomaatilist viisi, kuidas sõpra vallandada; kuidas ämmale teada anda, et ta ajab teid hulluks; ning kuidas kolleegide haavavat eelarvamust vaidlustada.“ Paljud arvavad, et kui keeruline teema alla neelata, on probleemist plats puhas, aga ka see pole lahendus. Otse vastupidi – see on nagu granaadi peoshoidmine pärast seda, kui olete splindi juba ära tõmmanud.

Siiski annavad autorid lootust. Töötades Harvardi läbirääkimiste projekti raames tuhandete inimestega igat sorti keerukate jututeemade kallal, õpetavad nad, kuidas muuta traumeeriv sõjakate teadete võitlus konstruktiivseks ja arendavaks kõneluseks.

Mõistagi nõuab rääkimisharjumuste muutmine tööd. Nagu golfilöögi täiustamine, auto juhtimine vastassuunalises liikluses või uue keele õppimine, võib seegi muutus algul tunduda võõrastav. See võib näida suisa ohtlik, oma mugavast pesast välja tulek ei ole sugugi kerge ega riskivaba. See sunnib ennast karmima pilguga jälgima, vahel ka muutuma ja arenema. Kuid nagu autorite üleskutse kõlab: „Parem siis juba harjumatust treeningust tulenev lihasevalu kui mõttetu võitluse haavad.“

Tants tunnetekatla ümber

Tunded on olulised. Nad on raskete kõneluste keskpunktiks sageli. Tunnetest aru saamine, neist rääkimine ja nende ohjamine on inimeseks olemise suurimad väljakutsed. Miski ei muuda tunnetega tegelemist kergeks ja riskivabaks, aga isegi kui see esmapilgul võimatu näib, on tunnetest rääkimine õpitav oskus.

Autorite põhisõnum tunnete vallas on selge ja ühene: kontrollige oma tundeid – muidu kontrollivad nemad teid. Kui tegelda tunnetega kaudselt või mitte päris ausalt, kahjustavad nad suhtlemist. Nad on selleks liiga võimsad, et ilusasti pudelis paigal püsida, varem või hiljem hakkavad nad lekkima või löövad korgi pauguga pealt. Väljendamata tunded võivad vestlusi mitmeti mõjutada. Nad muudavad meie reageeringuid ja hääletooni, väljendavad end kehakeele ja näoilmete kaudu. Nad võivad võtta pikkade pauside või veidra ja seletamatu ükskõiksuse kuju.

Uuringud näitavad, et enamik inimesi saab aru, kui tegu on tunnete moonutamise, töötlemise või tagasihoidmisega. See tõstab vestluspartnerites ärevust ja tekitab segadust. Liigne ärevus halvab aga mõistliku eneseväljendamisoskuse ja analüüsivõime ning edukast suhtlemisest võib vaid unistada. Kui olete ausad iseenda ja oma vestluspartneri suhtes, julgete süüdistamise asemel rääkida sellest, mida tunnete, saate reeglina positiivse üllatuse osaliseks.

Kõik algab enesehinnangust

„Keerulises jutuajamises enese hästi väljendamisel pole midagi pistmist sellega, kui suur on teie sõnavara või kui kõneosav või teravmeelne te olete. Raske vestluse puhul ei ole teie esmaseks ülesandeks veenda, muljet avaldada, petta, üle kavaldada või üle meelitada. Eneseteadlikkus ja veendumus, et see, mida te tahate jagada, on tähtis, viib teid märkimisväärselt rohkem edasi kui kõneosavus ja teravmeelsus.“

Tihti ütleme rasketes kõnelustes kõige vähem olulisi asju, mõnikord ikka uuesti ja uuesti, ning imestame, miks teine inimene ei mõista, mida me tegelikult mõtleme ja tunneme. Kui laskute keerulisse vestlusesse, küsige endalt: „Kas ma ütlesin, mis on minu jaoks selle asja puhul kõige olulisem? Kas ma jagasin seda, mis on kaalul?“ Kui ei, siis küsige endalt, miks, ja vaadake, kas te leiate endas julguse proovida.

Kui tahes osavad me ka poleks, rasketesse kõnelustesse satume ikka. Rasked kõnelused ei saa kunagi olema kerged, aga nad on võimalikud, ja selle raamatu abil saab neid teha rohkem teadlikult ja vähem valusalt. Andke endale ja teistele võimalus.

Raamatu autorid Douglas Stone, Bruce Patton ja Sheila Heen võtsid selle raamatu heaks ette uurimustöö Harvardi ülikooli juures. See oli osa läbirääkimiste projektist, millele pandi alus 1981. aastal. Nn Harvardi meetodi eesmärk on arendada ja levitada konfliktide lahendamise viise. Raamat sisaldab lisaks läbirääkimisoskustele ja juurateadmistele teavet organisatsioonikäitumisest, kognitiivsest, isiksusekesksest ja pereteraapiast, sotsiaalpsühholoogiast, kommunikatsiooniteooriast ja järjest enam arenevatest dialoogiuuringutest. Raamatu lai ampluaa aitab teemaga samastuda igaühel meist.