TARKUSEPUU: Kuidas olla iseenda psühholoog


TARKUSEPUU: Kuidas olla iseenda psühholoog
repro

Tuntud psühholoogiaprofessor Anti Kidron võtab oma raamatus vaatluse alla meie isiklikus ja ühiskondlikus elus ettetulevad käitumuslikud
tüüpolukorrad.

Lugesin raamatu läbi ja mõtlen nüüd: miks ma peaksin üldse tahtma olla enda psühholoog? Välja mõtlesin!

Kultuur ehk inimtegevus ja selle tulemused võimaldavad meil spetsialiseeruda, areneda oma ala meistriks ja pakkuda üksteisele selleks tõhusat tuge. Me ei tahaks ju olla automaaler või kirurg lihtsalt iseenda tarbeks. Meil poleks vist aegagi kõike vajalikku selgeks õppida, osata ning meeles pidada –elu on selleks liiga lühike.

Just samamoodi pole meil aega ka kõike selgeks mõelda. Väga palju häid mõtteid on juba kristalseks lihvitud intellektuaalsete teemantidena olemas, ka see on kultuuri võlu. Tasub vaid veidi ärksama pilguga ringi vaadata, ja juba tababki sind informatsioon – ole ainult meister ja eralda terad sõkaldest!

Psühholoogia, eneseabi, sisemine rännak, meditatsioon – need kuuluvad Eestis viimase kümnendi popimate sõnade hulka, neil teemadel rääkivad teosed püsivad kõrgetel kohtadel ka raamatumüügi edetabelites. Kas meie hulgas on siis tõesti nii palju abivajavaid inimesi? Või on tegu uue moega?

Eneseabiõpetused kannavad endas palju universaalset, siiski leidub nende mosaiigis ka üksikuid unikaalseid, justkui vaid minule suunatud tarkusi. Nad õpetavad inimest iseendasse vaatama, olevikus elama, tähelepanu ärksana hoidma, oma sisemist ja välimist ruumi märkama, tervislikult toituma, minevikuga rahu sõlmima ja palju muud.

Seotud lood:

Riskantne on mitte riskida

Sotsiaalteadlased ja psühholoogid räägivad, et kultuur, kogukond, perekond, isegi ruum, kus viibime, mõjutab meid kui mõtlejaid, käitujaid ja tundjaid. Oleme sel juhul justkui energiasupi sees, kus subjektide ja objektide tekitatud lainetused meist üle rullivad ning meisse oma jälje jätavad.

Tihe aine, nagu me oleme, saame turgutust miljoneid kilomeetreid meie tabamiseks rändama pidanud päikesekiirtelt. Kallima lausutud soojade sõnade vibratsioon heliseb veel pikalt meie sees, ning me suriseme mõnusalt üle kogu keha, kui jalutame ilusa ilmaga oma lemmikkohas.
Ometi, teades kõike seda, kandes südames üksolemise kogemust, satume ikka ja jälle iseenda ja teiste varjudele ning tunneme üksindust, tajume end maailmas üksi jäetuna just nagu laulus “loojangule vastu kappav üksik hobune”.

Raamatu autor Anti Kidron on kahtlemata väga tark mees, kelle kavalalt raamatusse kokku pressitud elukogemus võib lugejal kokku hoida palju elu-energiat. Sealt saadavad universaalsed teadmised ja vahel justkui piksenoolena tabavad unikaalsed taipamised lubavad säästa nii mõnegi ülemõtlemisele raisatud päeva.

Budismi õpetustest kirgastatud mees suunab meid nägema ennast, teisi ja kogu elu positiivselt, sisendab siirast tahet liikuda lähemale soovitud seisundile, unistustele ja iseendale. Ta õpetab meid maha raputama utoopiaid – ikka selleks, et maailmast meile tagasi peegelduv info toetaks maksimaalselt meie isiksuslikku arengut.

Selle kõige juures on aga vaja riskida. Mõelgem, millega me riskime, kui üldse mitte kunagi ei riski... Tsiteerin autorit: “Elamisoskuse seisukohalt on riski raskuspunkt siiski hoopis teisal. Risk väljendub paljuski võimes olla mina ise. Enamik inimesi kannatab võimetuse käes olla ehe. Riskivalmidus ei seisne üksnes suhtumises. Kui asi oleks vaid hoiakus, poleks ju mingi kunst võtta hommikul tõustes vastu otsus olla terve päev usaldav, avatud, armastav ja hea. Kõik need seisundid eeldavad paraku kahte asja: elamisjulgust ja tarkust toime tulla võimalike pettumustega.”

Inimene ise

See “ise” on üks huvitav konstruktsioon – näiteks on ta vist ainuke olend, kelle peale me ei saa kade olla. Küll aga saab temaga aru pidada, mõnele inimesele on tema ise koguni parim kaaslane. Oskuses iseendaga hakkama saada peegeldub inimese elutarkus.

Vahel on koguni tunne, nagu koosneks mina ise nii lavastajast kui tervest näitetrupist. Näitekunstihuvilisena jagan siinkohal tsitaati kõrvalolevast raamatust: “Tuntud vene teatrimees Stanislavski kirjeldab oma teoses “Näitleja töö iseendaga” kujukalt, kuidas suhtlemisel tuleb partner võtta oma püsiva tähelepanu ja kontakti hoidmisega buldogihaardesse. Buldogi lõuad hoiavad saaki raudselt kinni – mida enam see rabeleb ja lahti püüab pääseda, seda tugevamaks peni haare läheb. Kindlat haaret läheb elus vaja tegelikult seda enam, mida tõsisema ülesandega on tegu.”

Loe veel

Niisiis võime olla iseenda jaoks see, keda vaid soovime, ka psühholoog! Kui oleme enam-vähem teadlikud, kuidas meie ümbrus meid mõjutab, julgeme riskida ja saame iseendaga hakkama, võime oma südamel lubada järk-järgult rohkem avaneda. Võime endale lubada rohkem märgata, veel rohkem tunda ja ehk seeläbi kogeda ka elukvaliteedi paranemist. Peale kõige muu oleme ka õpilase ja õpetaja rollis – samal ajal kõigi jaoks. Avatud süda lubab sedagi märgata!

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare