Igal indiviidil on käepärast piiratud hulk selliseid mina-tasandeid, mis ei ole rollid, vaid psühholoogilised reaalsused. Need võib jagada järgmistesse kategooriatesse: 1) mina-tasandid, mis esindavad vanemlikke kujundeid; 2) mina-tasandid, mis on autonoomselt suunatud reaalsuse objektiivsele hindamisele; 3) lapsepõlvest säilinud mina-tasandid. Kõnekeeles nimetatakse nende esitusi vanemaks, täiskasvanuks ja lapseks.

„Sinus räägib vanem“ tähendab, et „sa oled praegu samas meeleolus mis üks su lapsevanematest (või nende asendajatest) koos selle juurde käiva asendi, liigutuste, sõnavara, tunnete jms“. „Sinus räägib täiskasvanu“ tähendab, et „sa oled situatsiooni autonoomselt ja objektiivselt hinnanud ja esitad neid mõtlemise protsesse, tajutud probleeme või oma järeldusi eelarvamustevabal viisil“. „Sinus räägib laps“ tähendab, et „su reaktsiooni laad ja sisu on sellised, nagu siis, kui sa olid väike poiss või tüdruk“. Kuid lapselik käitumine ei ole „lapsik“. Lapse-tasand võib olla ka isiksuse kõige väärtuslikum osa ja tuua inimese ellu just seda, mida toob laps pereellu: võlu, rõõmu ja loovust, olles eelarvamustevaba, spontaanne, juhindudes intuitsioonist.

Lihtsaim on täiskasvanute tasandi suhtlus

Sotsiaalse suhtlemise ühikut nimetab Eric Berne transaktsiooniks. Kui sotsiaalses koosluses kohtuvad kaks või enam inimest, hakkab üks neist varem või hiljem rääkima või annab muul viisil oma olemasolust teistele märku – transaktsionaalne stiimul. Seepeale teeb või ütleb teine midagi, mis on stiimuliga mingil viisil seotud, ja see on transaktsionaalne vastus. Lihtne transaktsioonianalüüs tegeleb määramisega, milliselt mina-tasandilt transaktsionaalne stiimul esitati ja milliselt tasandilt anti vastus.

Lihtsad transaktsioonid on sellised, kus nii stiimul kui vastus tulevad osapoolte täiskasvanu-tasandilt. Keerukuselt järgmised on lapse–vanema transaktsioonid. Palavikus laps palub klaasi vett ja hoolitsev ema toob selle. Mõlemat tüüpi transaktsioonid täiendavad teineteist, s.t et vastus on kohane, oodatud ja järgib tervete inimsuhete loomulikku korda.

Suhtlemise esimene reegel on, et see kulgeb sujuvalt niikaua, kui transaktsioonid on täiendavad. Siis võib suhtlemine põhimõtteliselt igavesti kesta. Suhtlus katkeb ristuva transaktsiooni ilmumisel. Kõige tavalisem raskusi tekitav ristuv transaktsioon pere- või töösuhetes on see, kui täiskasvanu-tasandile vastatakse lapse- või vanema-tasandilt.

Näiteks täiskasvanu-tasandilt stiimul: „Võib-olla peaksime välja selgitama, miks sa viimasel ajal rohkem jooma oled hakanud.“ Sobilik täiskasvanu vastus sellele oleks: „Võib-olla tõesti. See teadmine huvitaks mind küll.“ Aga kui vastus sellele on „Kogu aeg sa kritiseerid mind“ või „Ära süüdista mind joomises“, siis need mõlemad on lapse-tasandi vastused.

Või näiteks kui suhtlus algab täiskasvanu-tasandilt: „Kas sa tead, kus mu mansetinööbid on?“, aga jätkub vanemliku vastusega: „Miks sa oma asju ise meeles ei pea?“ Sellistel juhtudel tuleb joomise ja mansetinööpide teema hoopis kõrvale jätta, kuni suhtlemine on jälle paralleeltasanditele nihutatud. Kui aga kumbki järele ei anna, on vestlus lõppenud ja mõlemad lähevad oma teed.

Tunne ära manipulatiivsed mängud

Palju keerulisemad on varjatud transaktsioonid – sellised, mis hõlmavad enam kui kahe mina-tasandi samaaegset aktiivsust – ja siit saavad aluse manipulatiivsed mängud. Transaktsioonid võivad olla täiendavad või ristuvad, lihtsad või varjatud, ning varjatud transaktsioonid jagunevad omakorda nurkseteks või kahekordseteks.

Kõiki neid suhtlusvariante selgitatakse raamatus skeemide ja näidete abil. Näiteks lihtne varjatud müügimäng. Müügimees: „See on parem, kuid te ei saa seda endale lubada.“ Koduperenaine: „Ma võtan selle.“

Näilisel ehk sotsiaalsel tasandil pöördub müügimees koduperenaise täiskasvanu-tasandile, millele täiskasvanu vastus oleks: „Teil on, jah, mõlemas asjas õigus.“ Ent varjatud ehk psühholoogilisel tasandil kõnetab kogenud müügimees hoopis koduperenaise lapse-tasandit. Ja koduperenaise vastuhakk vanema-tasandilt tulevale suhtumisele sunnib näitama sellele ülbele tüübile, et ta on sama hea kui teised ostjad.

Mängude põhitunnus on kulminatsioon ehk tasu. Berne analüüsib põhjalikult mänge ja nende tekkelugusid. Mõned tüüpilisemad mängud, mida raamatus analüüsitakse on: „Ma teen seda sinu pärast“, „Pigilind“ (segaduse tekitamine, seejärel vabandamine ja andestuse saamine), „Alkohoolik“ (mida mängitakse ka alkohoolik olemata), „Frigiidne naine/mees“, „Võidelge, teie kaks“, „Võlglane“ ja „Kui mul võlgu poleks“, „Ära löö mind“ ja „Miks see alati peab minuga juhtuma“ ning paljud teised.