TARKUSEPUU: Näe juhust ja haara sellest kinni!
Paljudes tekitab juhustega kohtumine hirmu tundmatuse ees. Raamat toetab ja õpetab, kuidas sellise “kardetava nähtusega” nagu juhus sõbraks saada. Siit leiate võluva ja veenva käsitluse, kuidas paremini ära kasutada võimalusi, mida pakub ettenägematus.
Inimkond on sattunud paradoksaalsesse olukorda – olles kogunud superarvutite abil rohkem teadmisi kui kunagi varem, ei ole me indiviidi tasandil kõiketeadmisest iialgi nii kaugel olnud kui praegu. Lihtsas ühiskonnas oli täiskasvanud inimene kursis peaaegu kõigega, mis tema suguharus toimus. Üllatavaid kohtumisi ning teiste juures tundmatute joonte avastamist tuli harva ette – seega ei olnud ka juhuse olemasolu või selle puudumine teemaks.
Praegune elu kulg ei ole enam kuigi ettearvatav, garantiisid peaaegu pole. Enamik asju, mis ühel päeval meie eluteed mõjutab, sünnib “salaja” – mitte sellepärast, et teised meie eest saladusi varjaksid, vaid kuna inimestevahelised suhted on nii mitmekesiselt ning keerukalt läbi põimunud, et meil on täiesti võimatu hallata kogu meie jaoks olulist informatsiooni. Kes võtab nõuks lähemalt uurida ettenägematut, mõistab, et juhus tähendab kõike muud kui kaost. Ka kõik ilmselgelt juhuslik allub teatud seaduspärasustele, ükskõik mis loogika alusel me seda siis enda jaoks vaatleme.
Juhus, saatus või põhjus-tagajärg?
Just see ongi kõige igipõlisem küsimus, kui rääkida juhusest. On hulk sündmusi, mille saame ilma suurema hookuspookuseta taandada põhjus-tagajärg seosele. Aga on ka hulk sündmusi, mida meie pragmaatiline mõistus ja intelligents ära seletada ega nii-öelda ühessegi sahtlisse pakkida ei suuda. Sellisel juhul hakkame endalt küsima: võib-olla on olemas hoopis mingi kõrgem jõud, kes meie tegemisi näeb ja saadab? “Juhus on Jumala pseudonüüm, kui ta ei taha ise alla kirjutada,” on kirjanik Anatole France kunagi väitnud. Või saab igaüks sündides kaasa hoopis kuldsete tähtedega Saatuseraamatu, kuhu kõik on niikuinii juba ette kirja pandud?
Võimalik, et kõik juhused on tõepoolest taandatavad põhjus-tagajärg seosele, ainult et seda kindlaks teha, vajaksid Kleini sõnul ka parimad tänapäeva arvutid aega, mis oleks pikem kui kogu universumi eluiga. Kes vähegi on valmis oma valikute eest vastutust kandma, teab vägagi hästi, et vähemasti suurema osa oma päevast loome me endale ikka ise, kõike tööd ei tasu jumala kaela ka visata.
Need, kes usuvad fataalsesse ettemääratusse, võiksid endalt küsida: kas ma olen siis tõesti pelgalt üks saatuse marionett? Klein on veendunud, et teatud määral saadab juhuslikkus meie kõigi elusid. Ja mida rutem me sellega lepime ja juhuse fenomeni uudishimuga vaatleme, seda kasulikum see meile on.
Ta seletab põnevalt, miks meile meeldib pigem uskuda saatusesse, ettemääratusse, kõrgemasse jõusse ja palju vähem juhusesse. Nimelt on inimaju programmeeritud juhustesse mitte uskuma. Rohkem reaalsust ehk kogu taustsüsteemi peensusteni mõistmine ületaks aju vastuvõtuvõime ega oleks sageli isegi kasulik. Näha mõtet selles, mis meiega juhtub, mõjub meile hästi. Sellist tuge igatseme seda rohkem siis, kui seletamatud asjaolud ei õnnista meid rõõmsa jällenägemise või armuõnnega, vaid heidavad meid hoopis kriisidesse.
Juhus tähendab stressi
Ühelt poolt igatseme oma ellu ootamatuid olukordi ja seiklusi, teisalt tekitab kõik see, mida ei ole võimalik kontrollida ja plaanida, meis ka hirmu. Kui me ei tea, mis meid ees ootab, vallandub stressireaktsioon. Kui organism on liiga kaua või liiga tihti stressihormoonide mõju all, nõrgestavad need immuunsüsteemi, kahjustavad aju ja soodustavad südame-vereringehaiguste teket, mis on tööstusriikides kõige sagedasem surma põhjustaja.
Me hindame stabiilseid tingimusi, isegi kui need ei ole meie jaoks mugavad. Hirm teadmatuse ees – sisseprogrammeeritud kartlikkus, mille evolutsioon on meile kaasa andnud – seletab ka nigelaid kompromisse, mida inimesed on argipäevas valmis tegema. Nii elavad paljud koos partneriga, keda nad ei armasta, või teevad tööd, mis neile ei meeldi, ainult hirmust, et ei leia kedagi teist või uut töökohta. Nad ei usalda ei iseennast ega juhuseid.
Õnneks on aga loodus meid programmeerinud ka nii, et suudaksime ootamatuid võimalusi ära kasutada. Juhuste ärakasutamine tähendab vaadata oma teed käies mitte ainult otse, vaid ka vasakule ja paremale. Kes tahab juhusest kasu lõigata, peab lahti ütlema pettepildist, et suudame oma elu otsast lõpuni planeerida ja kontrollida. Ja samas olema teadlik, et õnnelikud juhused ei teki eimillestki. Nad sünnivad selle taustal, mida oleme ette valmistanud, kuidas oleme elanud, missuguseid valikuid teinud – just nimelt kõige selle taustal kerkib esile midagi ootamatut. Plaanipärane tegevus ja ootamatustele avatud olek ei välista, vaid hoopis täiendavad teineteist.
Reaalsus on põnevam kui mis tahes kriminull
Midagi on selle raamatu juures veel äraütlemata põnev. Juhustest rääkides avardab Klein läbi kaleidoskoopilise näideteprisma muhedal moel meie silmaringi. Nii saate teada, kas liblika tiivalöök maailma ühes otsas võib mõjutada ilma maailma teises servas. Või seda, kuidas õnnestus kingade sisse peidetud mikroarvutitega Las Vegase ruletilaudu paljaks kraamida. Missuguses fantastilises poosis armatsevad kiilid. Miks kuulus külma sõja ajal Ameerika allveelaevade komandantide tähtsaimate tarbeasjade hulka täring. Kas jänes teeb haake juhuslikult või mingi kindla skeemi järgi. Kasuta juhust ja soeta endale see suurepärane raamat!
Stefan Klein on maailma edukaim saksakeelne teaduskirjanik. Ta õppis analüütilist filosoofiat ja füüsikat ning on teinud teadustööd teoreetilise biofüüsika vallas. Kirjutamisele pühendus ta seepärast, et soovis äratada inimeste huvi reaalsuse vastu, mis on tema sõnul põnevam kui mis tahes kriminull. Tema esikteos “Õnne saladus” püsis üle aasta Saksa bestsellerite hulgas ja tegi autori tuntuks kogu maailmas. Kleini teoseid on tõlgitud rohkem kui 25 keelde.
