Egoismi ja enesearmastuse vahele võrdusmärki panema oleme õppinud ilmselt viimase paarikümne aastaga, varasemalt oli “egoist” tüüpiline sõimusõna. Piibel on raamaturiiulites ja öökapil aukohal olnud läbi igasuguste aegade ning sealt on ikka tarka sõna ja abi otsitud. Ent raamatut sirvides ja lugedes selgub, et kardinaalselt eelmainitust erinedes pole “Egoisti piibel” mingite käskude, eeskirjade ja keeldude kogu, vaid elu nautimise ja elukunsti tundmaõppimise raamat.

Kui hiljaaegu hea sõbraga egoismi teemadel arutlesime, avaldas ta, et egoism pole see, kui elame nii, nagu ise tahame (ehk iseendast lähtudes). Egoism on hoopis see, kui tahame, et teised (ennekõike lähedased: lapsed, elukaaslased, vanemad) elaksid nii, nagu meie tahame. Olin viimase väitega nõus, ent esimese mõtet laiendasin raamatuga tutvudes tunduvalt.

Lollid, kavalad ja targad

Autor vihjab, et me kõik oleme egoistid – sünnime üksikuna, et ennast üksikisikuna teostada. Milleks muidu on loodus inimese varustanud võimega mõelda, tunda, end kaitsta, armastada ning endasse uskuda? Igal juhul mitte selleks, et me neid suurepäraseid võimeid ja enda ees avanenud võimalusi eluaeg alla suruksime ja ennast keelata laseksime.

Vaimuka ja eluterve stiiliga kirjanik jagab inimühiskonna kolme klassi: ebamäärane mass lolle, kavalate kiht ja väikesearvuline eliitklass, kuhu kuuluvad targad. Lollid küsivad alati teistelt, mida nad uskuma, mõtlema ja lootma peavad. Kavalad annavad neile heal meelel nõu ja lõikavad sellest ka kasu. Targad teavad ise väga täpselt, mida nad tahavad – ja viivad oma soovid ka eksimatult ellu.

Tundub, et kõigepealt tuleb ära õppida elamise käsitöö, alles seejärel saab hakata tegema kunsti. Kooskõlas iseenda ja oma teega kehtib printsiip: sellest, mis vajalik, valin ma parima. Ja siit edasi tundub kõik minevat lihtsaks ja loogiliseks – kui oled saavutanud harmoonia iseendaga, oled harmoonias kogu maailmaga.

Elu ühtsuses ja rõõmus

Kirschner rõhutab, et keskpunktis peaks olema kogu aeg omaenda mina, personaalne vabadus ja isiklik õnn. Ja otse loomulikult väljakutse – keegi ei saa kellelegi õnne ja vabadust anda ega neid ära võtta. Igaüks vastutab enda eest ise.

Ta kinnitab, et oleme osake maailmast, milles elame. Me teame, et miski ei eksisteeri sõltumatult. Varem või hiljem kogeb inimene kulgemist suures ühtsuses, ta on üks iseenda ja oma keha ning vaimuga: “Tõeline usk on see, millesse sa parasjagu usud. Ka juhul, kui see on vale. Tähtis on ainult see, et see on sinu enda usk. Sinu eesmärk on iga päev oma elus teiste abita nii vaba ja õnnelik olla, kui see sellel päeval võimalik on.”

Asjadele sel kombel lähenedes pakub “Egoisti piibel” oma rohkete ideede ja arusaamadega kogumiku praktilisi alternatiive tahtevabaduse piiramisele. Siin on keskpunktis eluterve enesekesksus ja selle arendamine, mis tagab isikliku vabaduse ja rahulolu. Tõsi küll, käske on rohkem kui kümme ning nende punktide rohkus võib esialgu silme eest kirjuks võtta. Ometi, võttes seda kui tarkuseterade voolavat jõge, võib loetu elukärestike ja muudegi madalseisude taustal tunduda kui kosutav allikavesi.

On ju teadmised selleks, et neid kasutada ning olla teiste abita võimalikult vaba ja õnnelik. Tead, mida tahad, usud endasse ja tegutsed oma mõõdupuude järgi. Siis ei saa keegi oma kiituse või kriitikaga sinu kallal manipuleerida, nii et see sulle kahju toob. Kirschner kirjutab, et piisab, kui teadmised sind siin ja praegu õnnelikuks teevad, isegi kui need mingit muud kasu ei too. Ja teadmised pole mitte tuginemine teistelt õpitule, vaid on sinu otsingute, arutluste ja arusaamise tulemus. “Igasugune partnerlus algab sinus eneses. Oled iseenda usaldatavaim partner, kui vaid iseendasse usud ja endaga kooskõlas oled. Sa ei vaja kedagi, kes sulle seda kõrgeimat korda selgitab, kuna sa leiad selle iseendast.”

Ela oma sisemist sära

See harjutuste raamat kubiseb soovitustest, et oma unelmad igapäevaelus täide viia. Ennekõike tuleb mõista, et kes oma soovide järgi elada tahab, peab teiste kasvatamise asendama iseenese kasvatusega. Ja see ongi eluterve egoism, meeldigu see sõna või mitte. See on justkui sõiduplaan, mis aitab iseennast üles otsida ning mis ei tõota midagi ega kohusta millekski. Tegelikult on ju egoismi keskne idee omal jõul isikliku õnne saavutamine. Kui sa enda ja kosmosega oled kooskõla saavutanud, paigutuvad asjad iseenesest kohale ja sa mõistad nende väärtust.

Nagunii võtab inimene enda paremaks mõistmiseks iga päev aega, et enesega dialoogi pidada. Sel moel saab harjutada harmooniat iseendaga ja justkui muu seas elada harmoonias ümbritseva maailmaga. On valida, kas endast eemale või hoopis enda poole... Enda eest põgenedes ei pruugi ennast leida, aga otsides võid end avastada, mis ongi ju elu tõeline seiklus.

Kõrgeim kunst olla egoist võib seisneda hoopis selles, et kirjutada endale oma käsuraamat. Unustamata seejuures loomulikult universumi seadusi ja maailma jumalikkuse kõikehaaravat ja -armastavat printsiipi, võiks seejuures olulisem lause kõlada nii: “Olen otsustanud, et elan kogu ülejäänud elu omaenda vajaduste ja soovide järgi ning loobun kõigest, mis mind ükskõik kellest sõltuvaks teeb.”

Oma vabaduses on inimene kordumatu, seetõttu pole vaja tunda hirmu üksinduse ees. Oma teed targalt käies ja sellesse uskudes pole vaja kedagi, kes meid selle eest imetleks. Elu kvaliteet oleneb vastusest ühele küsimusele, millest keegi ei saa kõrvale hoiduda: “Kas ma elan oma elu või elan ma nii, nagu teised seda minult ootavad?”