TARKUSEPUU: Teekond enese juurde
Sirvin raamatut, mida on maailmas müüdud üle 10 miljoni eksemplari ning millel koht ka Guinnessi rekordiraamatus, kuna see on püsinud New York Timesi
raamatumüügi ede-tabelis ligi 700 nädalat.
Vähe sellest – seda ülipopulaarset raamatut on avaldatud kahekümne viies keeles.
Niisiis kutsub Ameerika psühhiaater, kirjanik ja vaimne juht Morgan Scott Peck lugeja kaasa vaimse arengu pikale ja põnevale teekonnale, püüdes leida vastuseid inimesi aegade algusest huvitanud küsimustele: milles peitub elu mõte; mis on armastus ja kuidas seda leida; mismoodi õppida igapäevaelu probleemide eest põgenemise asemel neid lahendama ja kuidas õpetada seda oma lastele. Kas sedasama ei räägi ka paljud eneseabiõpikud?!
Ent ridadesse süvenemine näitab, et „Tavatu tee“ tohutu menu põhjuseks on omanäolisus, mis ühelt poolt seisneb psühholoogiliste tõdede oskuslikus esitamises koos ilmekate näidetega ning teisalt kõige sidumisega vaimse arengu konteksti.
Imponeerib tema julgus otsida vastuseid küsimustele; püüd leida omamoodi teed vaimse teadlikkuse, heade inimsuhete ja rahumeelse toimetulekuni elus; samuti kontseptsioon inimarengu kaugematest eesmärkidest ja Jumalast.
Benjamin Franklin on öelnud: „Asjad, mis teevad haiget, annavad õpetust.“ Just sel põhjusel ei karda elutargad inimesed probleeme – nad võtavad seda pigem väljakutsena ja lepivad katsumustega kaasas käiva kannatusega, sest teadlik toimetulek raskustega on rikastav kogemus. Enamik meist aga pole nii elutargad.
Kerge või raske elu?
Autori sõnul põhineb tema raamat kahel eeldusel. Esiteks ei tee ta vahet psüühika ja vaimu vahel ning seetõttu ei tee vahet ka vaimse/hingelise ja psüühilise arengu protsesside vahel. Ta eeldab, et arenguprotsess on keerukas ja kogu elu kestev ülesanne, kuna psühhoteraapia ei saa olla kiireloomuline ega lihtne ettevõtmine.
Buddha neljast õilsast tõest esimene kõlas nii: „Elu on kannatus.“ Tänapäeval ei taha seda keegi meist kuulda, veelgi vähem kannatades elada. Peck kirjutab, et kui mõista ja aktsepteerida, et elu on raske, siis lakkab ta seda olemast, ning et eluprobleemide lahendamiseks vajame distsipliini. Aga kindlasti ka väärtuslik olemise tunnet, mis on enesedistsipliini nurgakiviks põhjusel, et end väärtuslikuks pidav inimene hoolitseb enese eest igal vajalikul viisil.
Ent pikaajalise psühhoterapeudi praktikaga Peck tõdeb, et leidub vaid üksikuid, kes mingilgi määral abi ei vaja. Just seepärast leiab ta psühhoteraapia kasuliku olevat igaühele. Levinuim põhjus, miks kaalutakse psühhiaatrilise abi otsimist, on depressioon ja keskeakriis, mille edukaks läbimiseks peame autori sõnul loobuma senistest harjumuspärastest arusaamadest ja käitumisviisidest. Loodetavalt saab pärast seda kogeda uuele küpsustasandile üleminekuga kaasnevat õnnestavat ümbersünnielamust.
Loobumine ja ümbersünd
Kuna sünd ja surm on ühe ning sama mündi kaks külge, on enam kui selge, et käesolev elu koosneb hulgast üksteisele järgnevatest surmadest ja uuestisündidest. „Kogu elu peab inimene jätkuvalt õppima elama,” on Seneca kahe aastatuhande eest öelnud. Autor märgib, et võib küll kõlada hämmastavalt, aga „kogu elu peab inimene õppima ka surema“. Ta lisab, et Buddha ja Kristuse kogemused olid sarnased. „Kristuse loobumiskannatus ristil ja Buddha virgumispuu all saavutatud loobumisrõõm on olemuselt üks ja seesama.“ Teame kõik, et loobumiseks peab midagi omama. Et loobuda oma identsusest, tuleb see enne välja kujundada, egost loobumiseks peab see enne välja arenema.
Kuid tähtsamaks peab Peck armastuse mõistatuslikku olemust. Armastust on tõlgendatud erinevalt: eros, philia ja agape – täielik ja mittetäielik armastus. Aga tema definitsioon kõlab nii: „Tahe laiendada oma „mina” eesmärgiga aidata kaasa iseenda või kellegi teise vaimsele arengule.“ Raamatu järgmistel lehekülgedel saab selgeks, et enesearmastus ja teistele suunatud armastus mitte ainult ei käi käsikäes, vaid on tegelikult lahutamatud. Meie armastus kellegi vastu saab nähtavaks või tõeliseks mõnikord pingutuse kaudu, tõsiasja kaudu, et oleme astunud armastatu (või iseenda) jaoks veel mõne lisasammu.
Seega armastus ei ole vaevatu. Vastupidi, armastus on vaevarikas. Ilmselt on raske muuta oma maailmavaadet ja suhtumisi, ent muutuma nad peavad – juhul kui tahame elada armastades. Ja selle puhul tuleb end sageli avardada uutesse olemise mõõtmetesse.
Risk olla iseseisev
Vaimse arengu teekonnal, ükskõik kas üksi või psühhoterapeudi juhendamisel, seisab ees mitmeid pöördepunkte, kus uuenenud maailmavaatele kohaselt tuleb hakata sooritama ka uusi ja harjumatuid tegevusi.
Autor sõnab: „Kui ma tõeliselt armastan, siis avardan ma end, ning kui ma end avardan, siis arenen. Mida enam ja kauem ma armastan, seda avaramaks muutuvad mu piirid. Tõeline armastus täiendab end ise. Mida enam ma hoolitsen teiste vaimse arengu eest, seda kiiremaks muutub ka mu enda vaimne areng. Ma olen täiesti isekas inimolend. Ma ei tee kunagi midagi kellegi teise jaoks, vaid ainult iseenda jaoks. Ning ühes minu arenguga kasvab ka mu rõõm, on üha enam praeguses hetkes, üha püsivam.“
Küsimuseks jääb – kust tuleb armastus? Või kust tuleb kogu evolutsiooni käigushoidev jõud? Neile aga pole võimalik vastata samasugusel teaduslikul viisil nagu küsimustele jahu, terase või liblikate päritolust, sest nad on teaduse jaoks liialt üldised.
On ju selge, et eneseteostus sünnib ja küpseb tänu teatavat kindlat tüüpi teadlikkusele. Kuna see raamat räägib vaimsest arengust, räägib ta ka sama mündi teisest küljest – vaimse arengu takistustest. Kuigi lõppkokkuvõttes on inimestel enamasti vaid üks peamine takistus, milleks on laiskus. Kui saame jagu laiskusest, ületame tasapisi ka kõik ülejäänud tõkked.
