TARKUSEPUU: Tundeterroristid ehk Kes meist ei vajaks armastust
Ühel päeval vaidlesid tuul ja päike teineteisega, kummal neist on inimeste üle suurem võim. “Näed sa seda meest seal all?” küsis tuul. “Ma rebin tal minutiga kaabu peast ja mantli seljast.” Tuul hakkaski puhuma. Kuid mida ägedamalt ta puhus, seda kindlamalt surus mees kaabu pähe ning nööpis mantli kinni. Kurnatult andis tuul lõpuks alla. Siis oli päikese kord. Ta hakkas sõbralikult naeratama. Ilm läks nii ilusaks ja soojaks, et teekäija võttis varsti kaabu peast ning mantli seljast.
Terror teeb haigeks
See Lev Tolstoi jutuke, mida tsiteerib ka raamat “Tundeterroristid. Kuidas neid ära tunda, läbi näha ja relvituks teha”, toob meelde mu vanaemade õpetussõnad ühel minu väga raskel eluperioodil: “Tütreke, proovi ikka heaga!”
“Heaga ja heaga! Kuidas on võimalik heaga, kui teine soovib sulle ainult halba?” sõitlesin vanaemadega pahaselt, ennast veel rohkem üles kruttides.
See juhtus rohkem kui kümme aastat tagasi. Olin sattunud Austrias elades tõelise tundeterrori ohvriks. Mu tollase elukaaslase eksabikaasa mürgitas kurja sõna ja laimuga meie verinoort suhet, manipuleeris nende ühise lapse ja meie tunnetega, ähvardas ja külvas hirmu nii verbaalsel kui füüsilisel kujul.
See oli ammu, ja ülekohtused seigad olen juba aastate eest andestanud. Olen vahepeal ise emaks ja küpsemaks naiseks saanud, omaenda valudest läbi käinud ning kunagise ründajaga ära leppinud. Ta tegutses tookord suures osas alateadlikult ja omaenda sügavatest valudest ajendatuna. Nagu enamik tundeterroriste. Siiski ei tähenda see, et peaksime oma hinge või keha väärkohtlemist tolereerima.
Püsiv emotsionaalne terror saastab sisemaailma, vähendab loomingulisust, põhjustab seesmist kurnatust ja teeb haigeks.
Piir on oluline
Tundeterroril on mitu palet. See võib tähendada solvamist, haavamist, diskrimineerimist, türanniseerimist, põlastamist, mõnitamist, küünilisi või sarkastilisi mõtteavaldusi või hoopis lausignoreerimist. Kui oskame ennast kehtestada nii, et jääme südamekindlaks ega ründa omaenda ego ehk haavatavuse arvelt vastu, võib juhtuda imesid.
Mulle meeldib võrdlus kivile tilkuvatest veetilkadest, mis, mingu aega kui palju tahes, suudavad ühel päeval ikkagi lohukese uuristada. Sama juhtub, kui anda vigadesse takerduvale lähedasele või kolleegile veel üks võimalus, suhtuda temasse lugupidavalt ja mõistvalt, jagada mõni soe sõna. Nii võib imetabase kiirusega sulada ka õige paks jääkiht, mille all on peidus haiget saanud ja hingata ihkav süda.
Loomulikult on igal asjal oma mõõt ja tasub olla väga tähelepanelik, kuhumaani proovite tundeterroristi “sulatada” ja kustmaalt peab teie enda tervise huvides tulema selge “stopp”. Ka emotsionaalse terrori puhul kehtib kivi uuristamise põhimõte: kui mikrotraumasid tilgub liiga palju, tekib püsiv trauma.
Kui äriettevõtte puhul on üks tähtsamaid kriteeriume tema asukoht, siis inimsuhete puhul, tundub mulle, on selleks kriteeriumiks piirid, piirid ja veel kord piirid. Selge “ei” ütlemine ei ole kuidagi seotud ebasotsiaalsusega, hoopis vastupidi – igaühel meist on õigus oma aega vastutustundlikult planeerida ja vahel peab ka “ei” ütlema.
Kõik algab armastusest ja eneseväärtustamisest. Ärgem unustagem, et ka “ei” ütlemisega seotud hirm on otseselt seotud hirmuga jääda teise armastusest või tunnustusest ilma.
Ka tundeterroristide üks peamisi komistuskive on armastuse puudumine nii iseenda kui ligimese suhtes. Tavaliselt on need inimesed lapsepõlves kogenud ränka armastuse ja hoolimise defitsiiti, kannatanud ignoreerimise, emotsionaalse või füüsilise vägivalla all.
Nende eneseteadvus ehk minapilt on sama madal kui nende väärtustunne. Tegelikult ei vaja nad midagi enamat, kui kuuluda sootsiumi, olla nähtud, armastatud ja vajalik. Paljud haavad võivad olla väga sügavad ja nendest tervenemine võib kesta aastaid, ent siiski saab iga teekond alguse esimesest sammust.
Inimeste aitamisel, olgu massaažiseanssidel või usalduslikel jutuajamistel, adun ikka ja jälle, kuidas hapra ja allasurutud hinge suurim tervenemine seisneb selles, et aidata tal taasleida sidet oma loomupärase positiivse tugevusega ning julgustada sellel teel edasi minema.
Juurte juurde
Julgustamine ei tähenda lihtsalt suusoojaks ülespuhutud kiitust, vaid selle sügavamaks sisuks on tekitada ühendus inimese juurte, südame ja intellekti vahel.
Terve toimimise mõttes on sellise sideme puhul tegu kui püha kolmainsusega. Ei ole tervendavamat jõudu kui jõud, mis pulbitseb inimese enda kõige puhtamast ja sügavamast allikast, südamest.
Eestlane on põlishingelt metsarahvas ja seega võiks julgustamise piltlikuks võrdkujuks sobida tasakaalustatud võraga puu. Kui juured kasvavad õiges pinnases ehk inimene on teadlik oma sisemistest ressurssidest, on alati hea nende juurde tagasi pöörduda, kui rajutuuled kimbutama kipuvad.
Kui väline keskkond pakub piisavalt vett, valgust ja soojust, on puul hea tüve kasvatada ja võra sirutada.
Väärt keskkonna eest oleme igaüks ise vastutav. Nagu ka selle eest, et suudaksime sama head kasvukeskkonda pakkuda oma lastele, elukaaslasele, lähedastele, sõpradele, töökaaslastele, üldse maailmale. Mida külvad, seda lõikad. Kuidas metsale huikad, nii huikab mets sulle vastu.
Olen oma esiemadele nende headuse-teaduse eest väga tänulik, sest kes teab, mis minust muidu oleks saanud. Võib-olla lihtsalt üks kibestunud ja hingelt haige tundeterrorist, kes relvaga sihtides ohvreid otsiks.
