Tartu kunstnike “Teistmoodi” on väga päris
Kohmetun Tartu kunstimajja sisenedes alati, sest ei tea, kas pean pileti ostma või mitte. Seekord algab näitus kohe selles kohmakas trepiga eesruumis. Sinna mahub kaks Kalju Kivi objekti, skulptuuri, masinat. On vaatamisväärsed küll.
Kõnningi näitusele selle meeleoluga, et näen kunstis teatraalsust. Enne teen ennast targaks, no mitte ainult, küsin valvelauanaiselt – mul ikka see piletiostmise hirm –, ega ole tal selle näituse kataloogi. Saan vastuseks, et aastanäituse tarbeks kataloogi ei tehta. Aga ta juhib mu tähelepanu Imat Suumanni kataloogile. Ostan selle, ilma et mõtleks. Ja saan kataloogi asemel suurepärase kunstiraamatu. Ma olen nõus selliseid raamatuid juba ka kataloogidena võtma. Suur tänu!
Keeran ringi ning mulle vaatavad otsa suured pliiatsiga joonistatud plakatid, üsna kummaliste erootiliste pisikeste detailidega kasukates ja kleitides naised. Selgub, et need on Markus Kasemaa tehtud, tegu on moega. Põnev igatahes ja kunst kindlasti.
Näituse kuraator Margus Meinart saab mu kätte täpselt selle pealt, kui olen oma kotist välja võtnud diktofoni, et muljet kinnistada hiljem kirjutamiseks. Seisame Enn Põldroosi töö ees. Maaliline, poeetiline ja tark “Kõrva lugu”. Sellele kunstitööle on kirjutatud: “Liiga palju sõnu, toolide kriginat, hüüatusi, kolksatusi, samme, uste sulgumist. Olen elus (mingi sõna on maha kriipsutatud) kuulnud. Paljugi on jäänud kuulmata, mida pole öelnud. Vahel on ka öeldud. Mis on valgunud mööda. Palun selle pärast vabandust.”
Kui ma üsna hästi ei teaks, et Põldroos on vana mees juba, peaksin teda nooreks kunstimuutjaks ka täna. Kihvt! Põldroosi kõrval on Enn Praksi töö nimega “Surnud suislepp”. See on analoogfoto, lõuendil ja digiprint. On mõjuv raagus õunapuu, Tartumaal Tammistes selline veel olemas.
Seda kirjutades mõtlen taas seostest. Mul on Raelas üks vana n-ö metsõunapuu, mida hoian. Olen ta haabade alt välja raiunud, risust ja mõnest kuivast oksast vabastanud. Ma ei tea ta liiginime, ei tea, kes ta istutas; äkki tõi õunaseemne mõni lind oma nokas. See õunapuu kasvab veel ja kuivab. Kunstniku suislepp Tartus teeb sedasama.
Valgustav kuraatorijutt
“Ühel hetkel ei jätkunud mul valgusteid. Nagu näed, skulptuurid on liiga pimedas.” Kui kuraator sellele tähelepanu pööras, siis jah, nii on tõesti. Tartu kunstimajas ei jätku valgusteid. See teeb tegelikult rõõmu, et kunsti ja kunstnikke nii palju on. Ka see, et viimasel ajal kunstis domineeriv installatiivsus üsna ootamatult sellel näitusel peavool ei ole. Rohkem valgust!
Kuraator pakkus teema – “Teistmoodi” – , kuid kas kunstnikud suutsid siis üllatada?
“Ikka,” ütleb Meinart. “Näiteks maalija Meiu Münt, kes on üsna kindla oma käekirjaga. Siin esineb ta aga hoopis, kuidas ta ise ütleb ... “Tõrvatud paadilauaga”. Väga maru. Mõte selles, et Tartu on suhteliselt väike. Meil on palju maalijaid, aga ikkagi on nii, et kui oled kümmekond aastat näitustel käinud, tunned enamiku käekirja järgi juba kaugelt ära. Üleskutsele olla teistmoodi reageeris tegelikult 20–30% kunstnikest.”
Küsin Margus Meinartilt, kas ta tegi oma valiku selle järgi, et väljas oleks vaid Tartu kunstnike liidu liikmete tööd. Vastuseks saan: ei. Töid esitatakse juba mitu aastat arvutis. Valija näeb neid esimest korda sealt. “Mina ei näe tööd enne, kui see on siin. Mõnes kodus isegi käisin vaatamas. Ma arvan, et olin heatahtlik valija. Aga heatahtlikkust piiravad ruum ja ruutmeetrid.”
Pildid saavad kokku
Küsin, kuidas pildid kõrvuti satuvad. “Vaatad formaati. Vaatad, mis seal peal on. Mis toonid on. Ma proovisin pildid niimoodi üles panna, et need üksteist pigem toetaks ja aitaks, ei tekitaks konflikti. Tunnen, et mul ei ole õigust lisada teostele midagi sellist, mida kunstnik sinna pole mõelnud.”
Kuidas ikkagi satuvad kõrvuti Imat Suumann ja Enn Põldroos?
“Palju on tegu juhusega. Laotan ju pildid siin laiali. Vaatan ja valin. Ma ei tunne pea pooli kunstnikest, kes siin väljas.”
Vaatan üle saali ja taas lummab mind maal, kus peal teatraalne punane klaver. See on Kalli Kalde maal. Seal on metsa ka, ja kuu on peal. Margus Meinart ütleb, et kunstnik saatis kaks tööd ja temal oli väga raske nende vahel valida.
“Need on suhteliselt suured maalid ning kui oleksin üles pannud mõlemad, oleks keegi välja jäänud. Aga arvan, et sulle oleks meeldinud ja silma jäänud ka Kalli teine maal. Intensiivsuse aste on sama.”
Vaatame koos kuraatoriga näitust ja märkame koos, kuidas kõrvuti on – kas ikka juhuslikult – sattunud näiteks pildid, kus peal päike või kuu. Skulptuure vaatame ja käime ära ka seal saalis, kus enamasti monumentaalkunst. Seekordki pisut krehvtisem kunst.
Emotsionaalne mulje on suurem, kui mahub ühte loosse. Kel aega ja võimalust, soovitan, näitus “Teistmoodi” on Tartu kunstimajas avatud kuni 13. jaanuarini.
