Tartus näitas end laval Balti teatrite paremik
Ühel ajal draamafestivaliga “Draama 2009” peeti Tartus möödunud nädalavahetusel ka külakorda käivat Balti teatrite festivali “Omadraama”, kus saab osaleda vaid omamaist dramaturgiat esitav teater, ning lastelavastuste festivali.
Saalid olid enamikul festivalietendustel täis ja veel enamgi. Noored, kõikjal noored – nii publiku, korraldajate kui ka delegatsioonide hulgas, sekka vaid nokaotsatäis kesk- ja vanemaealisi.
Silmapaistvad näitlejatööd
Festivalil “Draama 2009” võis iga teater ette kanda vaid ühe lavastuse ning valikuotsuse said langetada teatrid ise. Draamateater valis Madis Kõivu/Priit Pedajase “Lõputu kohvijoomise”, mis küllap ongi nende sisukamaid lavastusi.
Ja kuigi sellele pihtasaamine eeldab ehk head Eesti ajaloo ja kultuuriloo tundmist, oli eeldatavasti huvipakkuv ka festivali külalistele.
“Omadraama” programmis esindasid Eestit Endla “Janu” (Martin Algus, Andres Noormets) ja No-teatri “Kuidas seletada pilte surnud jänesele” (Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo). Ootamatu ja avastuslik seegi, aga meie kultuurinüanssidest arusaamist nõuab see samuti kui “Lõputu kohvijoomine”. Vähemalt “Omadraama” žürii kinnitas arusaamist lavastusest preemiaga Best Production.
Linnateater esitas Vene tänapäevaautorite Oleg ja Vladimir Presnjakovi “Ohvrit mängides” Mart Kolditsa lavastuses. Tegu on näidendiga, mis jutustab omadega puntras olevast noorest mehest, kes Hamletina jagab maid tema surnud isa vennaga abiellunud emaga ja kasuisast onuga – hästi mängitud, kuid… millegipärast mitte üleliia meeldejääv.
Suurepärast näitlejatööd võis jälgida Endla lavastuses “Janu”, kus maailmaängi all kannatavat alkohoolikust peategelast kehastav Agu Anderson, kes ju alati on hea näitleja olnud, mängis end minu arvates selle rolliga suurte näitlejate hulka. Omadraama žürii pärjas ta auhinnaga.
Teine silmapaistev näitlejatöö kuulus Maarika Vaarikule No-teatri lavastuses “Kuidas seletada pilte surnud jänesele” – minu arvates selle lavastuse mõjuvaim komponent üldse! Tema pälvis “Draama 2009” žüriilt naisnäitleja preemia.
Kuressaare teater tõi lavale “Tapatöö jumala” Jaak Alliku lavastuses.
Näitlejate osas sidus seda lavastust Kuressaare teatriga küll ainult tugevas külalisnäitlejate ansamblis kaasa mängiv Piret Rauk (sellessamas ansamblis teevad kaasa ka Jüri Aarma, Kersti Kreismann ja Sulev Teppart).
Ugala teatri “Börsis ja börsitaris” (autor ja lavastaja Ugalas töötav Ott Aardam) on juttu tänapäeva noorte omavahelistest suhetest. Nii näidend kui lavastus on lahedad, heas mõttes meelelahutuslikud, toredate inimtüüpidega ja pretensioonitud.
Tartus on tekkinud üks uus teater, mille nimi ongi Uus Teater ja mis tegutseb endise teatrikriitiku Andres Keili juhtimisel Genialistide klubis.
Uus Teater esines festivalil lavastusega prostituutide lugudest, mille oli kokku seadnud ja lavastanud Andres Keil. Eeldasin teemast olenevalt mõningat võimalikku banaalsust, kuid seda näitlejannade Elina Pähklimäe ja Jelena Novosjolova esituses ei olnud.
Parimad on kohal
Küllap tõid teatrid festivalile oma parema äranägemise järgi tõepoolest parimad lavastused.
Problemaatilisem oli asi “Omadraamale” esitatud Läti ja Leedu lavastustega. Läti TT teater esitas lätlaste klassiku Rūdolfs Blaumanise külatragöödia “Indrāns”, mis oli esitatud tõepoolest mitte-kõrgetasemeliselt. Liiatigi valusalt kõrva riivava tõlkega.
Riia Rahvusteater mängis samuti külaainelist “Billet”, millel oli ebakvaliteetsele tõlkele lisaks veel tehnilisi apse.
Näitlejate professionaalsest mängust üksi ei piisanud, et dramaturgiliselt väheütlevast materjalist oleks võinud kujuneda teatrisündmus.
Leedu teatri Utoopia lavastus “Dekaloog” koosnes üksteisega haakumatutest stseenidest, mis rääkisid kodututest lastest ja nende seksuaalsest ärakasutamisest, poolikust perekonnast pärit poisi allakäigust, prükkaritest ja tobeavangardistlikest teatritegijatest. Mõjuvaks ei olnud osatud sedagi materjali vormida.
Näitleja teatris ei käi
Kuna naabrid-baltlased jäid omadramaturgiaga hätta ka eelmisel Tartus toimunud teatrifestivalil, kipub pähe mõte, et asi ehk sel kujul end enam ei õigustagi. Miks peab tegijate ja vaatajate aega ning raha raiskama keskpärasele või alla selle teatrinähtusele?
Kuid meie draamabuum näib aina jõudu koguvat. Festivali ajal kuulutas näidendivõistluse žürii välja järjekordse Eesti Teatriagentuuri näidendivõistluse auhinnad. Esikoha sai Martin Algus näidendiga “Postmodernsed leibkonnad”.
Vabakutselisele dramaturgile ning tõlkijale Martin Algusele oli see järjekordne esikoht. Tema eelmine võidunäidend “Janu” kuulus seekord teatrifestivali programmi. Noor autor hingab igatahes vanematele tegijatele kuklasse.
Kahel viimasel päeval mängiti festivali aukülalise, Riia Uue Teatri juhi Alvis Hermanise lavastust “Vaikuse hääl”. Nii nagu eelmisel festivalil mängitud Hermanise “Pikas elus”, oli siingi autor-lavastaja jätnud näitlejad ilma tekstita.
Kui “Pikk elu” esitas kõrvuti asetsevates toapugerikes elavate vanainimeste elu, tehes seda liigutavalt, naljakalt ja kaastundlikult, siis nüüd olid samades tubades noored elujõulised rõõmsameelsed inimesed (tegevus toimub 1960. aastatel). Kõik on ootamatult veider, kummaline, naljakas – tõeline fantaasia tulevärk. Üksiti oli “Pikk elu” siiski mõjuvam.
Lavastaja ja õppejõud Ingo Normet on draamafestivali kasuteguri seadnud kahtluse alla põhjusel, et näitlejad ei saa oma töö tõttu sellest kuigi suures ulatuses osa võtta.
Kardan, et ka ideaalsete tingimuste korral ei näeks me näitlejaid neil etendustel kuigi palju: näitlejad lihtsalt ei käi eriti teatris.
Seda on viimasel ajal tunnistanud mõnedki asjaga kursis olijad.
