Tartus valikuvabadusega kimpus


Stseen Gruusia Vabaduse teatri lavastusest “Kaukaasia kriidiring”. Kaks naist on kohtuniku ees ja mõlemad kinnitavad, et see laps on tema oma. Kohtunik joonistab lõpuks maha kriidiringi ja laseb naistel lapsega vägikaigast vedada.
Stseen Gruusia Vabaduse teatri lavastusest “Kaukaasia kriidiring”. Kaks naist on kohtuniku ees ja mõlemad kinnitavad, et see laps on tema oma. Kohtunik joonistab lõpuks maha kriidiringi ja laseb naistel lapsega vägikaigast vedada. Kes teise kriidiringist välja veab, on võitja. Emaks tunnistab ta pärast kaht katset aga hoopis selle, kellel pole südant last pooleks rebida.JURI SEREDENKO

Kevadine Tartu on iseenesest ahvatlus. Vanemuise teater korraldas 17.–19. maini Vabaduse festivali ning kutsus mängima Läti, Gruusia ja Soome teatrid.

Kui olen umbes kaks minutit Tartus olnud, teretame luuletaja Indrek Hirvega. Mu mõte minna Maalehe Tartu toimetusse neljapäevasele korralisele koosolekule lendab peast. Juba ammu on minu jaoks just Indrek Tartu hea vaim. Me seekord ei kõnele. Äratundmisest piisab.

Raekoja platsi tänavakohvikus jään passima nahaalset hakihakatist. Jõmm ei karda suurt kedagi, tükib lauale külastajate söögi kallale.

Vaatan, kuhu lind näpatud saagiga lendab. Kohvikus ta veel süüa ei julge, tuleb välja. Teeb kerge lennukaare ja maandub Raekoja platsi kodanlasemaja teise korruse rõdul, millel loosungid õhutamisega, et Tartust saaks 2024. aastal kultuuripealinn. Seal ta sööb.

Mu selja taga sööb noor Tartu isa oma poolteiseaastase pojaga hommikust. Hakihakatis kipub inimesehakatise koogitükki ära võtma. Isa ei lase. Hiljem ütleb õlgkübaras ettekandjale üsna käskival toonil, et te peaksite siia surnud haki üles riputama.

Signe Kivi kõnnib, ilmselt tööle. Ta on ju nüüd Tartu kunstimuuseumi direktor.

Seotud lood:

Tuttav ajaloolane, kohalik poliitik joob minuga koos kohvi ja tunnistab, et kuuleb Vanemuise Vabaduse festivalist minu käest.

Kunstnik Margus Meinart kõnnib mööda, kutsub Konrad Mäe ateljeesse, kus just on algamas modelli järgi portree maalimise õppetund. Pallase vaim lehvib.

”Seened lõhnavad”

Valmiera teater mängib Vane­muise festivalil Gunārs Priede näidendit, mis nõukogude ajal ära keelati. “Seened lõhnavad” valmis 1968. aastal. Pärast seda, kui Vene tankid Prahas üliõpilasrahutused maha surusid. Valmiera teatri lavastus esietendus 2015. aastal ja tunnistati hooaja parimaks väikese saali lavastuseks Lätis.

See on tõesti põnev lavastus. 15 näitlejat hallides ühe lõikega tehasekitlites. Kõik publikule nii lähedal, et selle kohta võib öelda “käeulatuses”. Kukerpalli laskmiseks pole ruumi. Ometi jäävad meelde tantsud ses kitsas nõukogudeaegses ruumis – valss ja tvist... Ning hallide kitlite taustal tõusevad esile näitlejate näod. Vanad näod ja noored näod. Lugu ongi ilmselgelt silmakirjalikkusest.

Lavastaja Mārtiņš Eihe soovil tulevad näitlejad nii esimese kui teise vaatuse algul lavale täpselt ühesuguste vihmavarjudega. Hakatuseks loetakse ette protokoll, kus Priede näidendit üsna ülivõrdes kiidetakse. Teise vaatuse alguses loetakse taas protokolle, kus Lätis tuntud kommunistid ja ka kultuurirahva esindajad näidendi ning selle autori pihuks ja põrmuks teevad.

Palju on vaadata, seepärast läheb osa teksti minust mööda, küll fikseerin ühe katke ajaloolisest protokollist: “Olen selle näidendi poolt. Palun see kanda protokolli, et mu lapselapsed teaksid, mida nende vanavanaisa omal ajal hindas.”

Ning veel üks kummitama jäänud lause sellest tükist: “Kui me iga päev teaksime, mis maailmas juhtub – ei tahaks me enam tantsida.” Üks teemadest, mis seda eri põlvkondadest tegelaste galeriid iseloomustab, on noorte ja vanade vastuolu. Noored ei taha valetada ja tahavad sellest vabaks saada. Vanemad on valmis neid selle eest hullumajja saatma.

***

Istun Emajõe ääres välikohvikus. Kõrvallauas rüüpab õlut Soome vanapaar. Daam oma kortse ei varja, ka õlgu mitte. Tal on juuksuri lõigatud soeng ja neis poolpikkades juustes tulipunane riidest roos. Nendega ühineb teine vanapaar ning ma saan aru, et mehed näevad kehvemad välja kui naised. Hallimad ja kuidagi väsinud. Mõte läheb sinna, et mehed ei hoia naisi. Äkki on ikka vastupidi ka!?

Loe veel

Üks kummaline mees jalutab bussijaama poole. Selline, kelle kohta öeldakse “maakas”. Tal on käe otsas läbipaistvas kilekotis tort. Käib kummaliselt, sellepärast jääb kaugelt silma. Kui ta lähemale jõuab, olen veendunud, et see mees on minust mitu korda õnnelikum. Ma ei oska põhjendada, miks. Lihtsalt nii on. Mingi mõte selle põhjenduseks siiski: nimelt arvan, et see mees ei hooli krossi võrragi sellest, mida teised temast arvavad või arva.

”Kurvad laulud Euroopa südamest”

See on meilgi tuntud lavastaja ja näitekirjaniku Kristian Smedsi kirjutatud monoloog Fjodor Dostojevski romaani “Kuritöö ja karistus” ainetel. Peategelane, prostituut Sonja, räägib enda elust ja kannatustest ja armastusest.

Mind võlub lavakujundus. Vanemuise teatri väikese maja lava on kujundatud ühe näitleja mängumaaks. Palju detaile ja palju avarust. Eeslaval käeulatuses on kõrge kontsaga kingapaar, ühes kingas rahatähed. Hiljem, kui Liisa Sofia Pöntinen mängib oma joodikust isa, kes tuleb temalt raha nõudma peaparanduseks (sõna “peaparandus” sai selle lavastuse mõjul mu jaoks üsna uue tähenduse), võtab ta sealt kinga seest raha, paneb saabaste asemel jalga peokingad ja ulatab raha kujuteldavale isale.

Soome näitleja Liisa Sofi Pöntinen Jari Juutineni lavastuses “Kurvad laulud Euroopa südamest”.

Ses loos on palju vihjeid ja kindlasti ka seoseid, näitlejanna pakub publikus olevatele meestele viina nimega Viru Valge, tantsib NSV Liidu lipuga... Isa pihtimuses on rida, et ta on võidelnud kolmes maailmasõjas. On tapnud, kolmas maailmasõda on olnud Vietnamis ja Iraagis... Väljapääsmatu olukorra kujundina jääb meelde viinapudel puukastis ning see, mis häält ta seal teeb. Sonja Euroopa südamest küsib endalt: kes ma olen? Ja vastab: “Ma olen liha ja veri, tahe ja teokssaamine.”

Lavastust on mängitud Avig­nonis ja Edinburghi teatrifestivalil.

***

Emajõe äärde koguneb rahvast. Ma ei tea, kas mõtlen välja, aga kuulen Vanemuise mäele, kuidas Tõnis Mägi heliproovi teeb. Hiljem saan teada, et tselluoositehase vastu ning puhta vee eest seisis vähemalt neli ja pool tuhat inimest.

Samal ajal on Tartu kunstimuuseumis neli ja pool külastajat. Esimest päeva on avatud näitus “Traditsiooni sünd”. Eesti kuld­ajastu kunst Enn Kunila kollektsioonist. Elamus on nii võimas, et nõuab eraldi lugu. “Pool inimest” on öeldud mõnu pärast ja sellepärast ka, et ühtede vanematega on kaasas nende umbes viieaastane poeg.

Hiljem, kui Peeter Volkons­kiga Shakespeare’i kohviku väliterrassil magustoitu sööme, ütleb ta, et laulis oma laulu “Kuulake”, ja et see oli selle kontserdi viimane lugu. Teda rõõmustas, et Emajõe ääres andsid tooni noored. Ütles seda ka, et esinejad sellele jõekontserdile valis ja kutsus Lennuška. Ma ei küsinud temalt enam, kes see on.

Ja siis me kõnelesime muu hulgas ka sellest, et kuulsa sakslase Bertolt Brechti näidendite tegevus toimubki mujal, mitte Saksamaal – “Punttila” näiteks Soomes ja “Hea inimene Sezuanist” hoopis Hiinas. “Kriidiringi” sündmused siis Gruusias.

”Kaukaasia kriidiring”

Gruusia teatri suurkuju, lavastaja Avtandil Varsimašvili neli aastat tagasi öeldu oma Tbilisi Vabaduse teatri näitlejate kohta on minuga kaasas olnud. Tema sõnul on ka tema teatri näitlejad kuulsad üle maa ennekõike tänu seriaalidele: “Lisaks teavad nad suurepäraselt, et ilma teatrita nad kaua ei ela. Populaarsusega on nii, et see tuleb kiirelt ja läheb samamoodi. Näitleja saab ellu jääda ainult teatris.”

Tartus nähtud ja näidatud lavastus on 10 aastat vana – esietendus mõni kuu pärast sõda Venega. Lavastusest jooksis läbi vennatapusõja teema. See, kuidas ometi on võimalik, et grusiin tõstab relva grusiini vastu. Ning muidugi piibli aegadest pärit lugu õiglasest kohtunikust ja kohtumõistmisest.

Põnev oli näha Gruusia näitlejaid ja nende emotsionaalset mängu. Seda temperamenti ja energiat ei saa võrrelda Eesti näitlejate omaga. Kogu esitus on kantud pisut üle vindi keeratud (ehk see näib nii meie, vähem temperamentsete vaatajate jaoks) emotsioonidest ja romantilisusest. “Sõda on läbi. Kartke rahu,” jäi meelde lause sellest lavastusest.

“Maailmas on tohutult seda, mis segab vaba olemist. Poliitika, võim, õpikud ... lõpetades piibliga. Õieti kõik, mille inimkond on välja mõelnud, on välja mõeldud selleks, et tappa inimese soovi olla vaba. Sellest ma räägin ja see tundub mulle kõige tähtsam. Kui vabadust millegagi võrrelda saab, siis ehk loodusega, kus ju ka on samas oma seadused ja kord olemas. Kui inimesed kuulaks oma sisemist vabadust, oleks kõik teistmoodi.” See Avtandil Varsimašvili neli aastat tagasi öeldud mõte iseloomustas nii tema 10 aastat tagasi tehtud lavastust kui ka kogu Vanemuise esimest, loodetavasti mitte viimaseks jäävat teatrifestivali.

***

Festivali programmi kuulusid ka kaks Ain Mäeotsa uut lavastust Vanemuises: “Beatrice” ning “Härra Biedermann ja tulesüütajad”. Tõe huvides: Vabaduse festivaliga täpselt samadel päevadel oli Tartu Uues teatris Ulmefestival. Väikeses kultuurilinnas, ma usun, saaks valikuvabaduses omavahel kokku leppida.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare