Teateid olukorra kohta Eestis 1992–1994
Muulil oli võimalus sellele põgenemisele lähedalt kaasa elada, olles neil aastail üks informeeritumaid ajakirjanikke. Ometi saavad tema toonased lehelood alles selle raamatuga oma tegeliku punkti, tunnistab Muuli samas eessõnas. Teos sisaldab fakte, millest isegi Muulil omal ajal aimu ei olnud, ja kirjeldusi, mille avaldamine oleks ohustanud noore Eesti riigi püsimist.
Lisaks Laari, tema kaasvõitlejate ja vastaste küsitlemisele on Muuli materjali kogudes ligi pääsenud ka mitmetele olulistele dokumentidele ning saanud lugeda näiteks toonase peaministri nõuniku Tiit Pruuli päevaraamatut ja arhiivi. Need on kindlasti allikad, mis vääriksid kunagi ka põhjalikumat avaldamist, olgu kas või kauges tulevikus aastakümnete pärast.
Üks reaalsus on see, kuidas Laari valitsemisaega kogesime meie, tavakodanikud; teine see, kuidas seda nägi poliitringkondadele lähedane ajakirjanik Muuli; ja neist kahest omakorda täiesti erinev kolmas reaalsus tundub olevat see, milles tegelikult elasid Laar ja Pruuli ning teised valitsuse võtmefiguurid.
Näiteks on Muuli ära trükkinud Pruuli kirja USA merejalaväes teeninud väliseestlasele Tõnu Parmingule, milles peaministri nõunik palub Parmingul tulla Eestisse maffiamehi tapma. “Maffia tegevus Eestis, mis ei ole meie hinnangul enam mitte ainult kuritegeliku, vaid ka otseselt poliitilise iseloomuga (kahe nädala eest lõigati läbi Mardi ametiauto pidurivoolik, kahe kuu eest seoti mind puu külge Maardu karjääris), hakkab üha enam tungima nii meie majandusse ning riiklikesse struktuuridesse,” kirjutas Pruuli. Peaministri nõunikult võeti ebaseaduslikult vabadus ning me kuuleme sellest alles kakskümmend aastat hiljem!
Eestis kuulatakse kõiki pealt!
Sarnaseid üllatusi on raamatus palju. Saame teada, millist rolli mängisid Edgar Savisaare valitsuse välisministri Lennart Meri vallandamisel viimase “lemmikõpilased” Jüri Luik, Indrek Kannik ja Mart Nutt; kuidas praegugi Eesti riigi alustalasid roostetav erakondade varjatud rahastamine sai hoo sisse juba Isamaale võidukatel 1992. aasta valimistel; kuidas valitsus ja Eesti Pank kavandasid rublalaadungi sokutamist läbi Vene piiri nagu kamp kõige ehtsamaid salakaubavedajaid jne.
Väga tänapäevasena mõjub ka 1994. aasta kevadest pärinev koosolekuprotokoll, milles Heiki Kranich hoiatab, et “Mart Laari korraldusel kuulatakse pealt koalitsioonipartnereid” ja “Eesti Vabariigi peaministritel on pealtkuulamismaania”.
Kas Kranichi väide oli toona Isamaa sees möllanud võimuvõitlusest põhjustatud liialdus või tõele vastav olukorrakirjeldus, arvestades eriti asjaolu, et KGB oli oma telefonide pealtkuulamise keskuse Kaitsepolitseile pärandanud? Muuli otsest vastust ei anna, kuid mainib nagu möödaminnes, et Laar oli tõepoolest suurepäraselt kursis oma mässavate parteikaaslaste kõigi “rangelt konfidentsiaalsete” sepitsustega.
Raamatule pealkirja andnud Isamaa tagatuba oli valimisliidu tuumik, kes käis asju arutamas Toompeal väikeses toapugerikus peaministri töökabineti ja köögi taga.
Omal ajal kujunes tagatuba ja tagatoapoliitika üheks vägevamaks propagandistlikuks malakaks Isamaa vastu, see sai partei ebademokraatlikkuse sümboliks. Praeguse olukorraga võrreldes mõjub Isamaa tagatuba siiski lausa demokraatia etalonina: seal arutasid Isamaa tähtsamad parlamendipoliitikud asju veel võrdselt valitsusliikmetega, Riigikogu ja selle saadikud olid veel reaalse võimu kandjad ning partei peakontori ametnike ülesandeks oli kohvi keeta ja saiakesi muretseda, mitte riiki juhtida.
KGB temaatika oli värskelt okupatsiooni alt vabanenud riigis muidugi põletavalt kuum. Kui (Muuli arvates KGBst lansseeritud) KGB-kahtlused hakkasid ohustama Lennart Meri presidendikampaaniat, avaldas Isamaa lehtedes tema kohta meelega absurdseid väiteid, mis aitasid naeruvääristada ka hiljem esitatud tõsisemaid süüdistusi.
Nagu Muuli tõdeb, oli Isamaal 1990. aastate alguses võimalik suurtesse ajalehtedesse sokutada mitte üksnes artikleid, vaid lausa juhtkirjugi.
Ettevaatlikke vihjeid mõne toonase poliitiku KGB-sidemete kohta teeb ka Muuli ise. Näiteks jäägrikriisi ajal Pullapää vahet sõelunud ja jäägreid valitsuse vastu üles ässitanud poliitikuid ajendas selleks edevus või sidemed KGBga, kirjutab autor. KGB küttis üles mässumeeleolusid Narvas, samal ajal aga said KGB tehnikaspetsid tööd Kaitsepolitseis. Muuli teeb tähelepanekuid ka peaminister Tiit Vähi tegude ja Venemaa sammude kohta.
Raamat on kirjutatud heas ja ladusas keeles, peatükid on ehk liigagi lühikeseks liigendatud (see-eest on peatükkide vaimukad pealkirjad väärtus omaette). Ladusa lugemise nimel on kahjuks välditud allikaviiteid, kuid Muuli rõhutab, et tegu ei olegi akadeemilise ajaloouurimisega. Teine ladususe ohver on isegi häirivam: nimelt on Muuli kitsi aastaarvude lisamisega kuupäevadele, paraku tekitab see mitmes kohas segadust (näiteks lk 206–208). Laari esimene valitsus kestis küll üürikest aega, kuid nagu autor isegi tõdeb, mõõdeti toona aega päevades ja nädalates, mitte kuudes ja aastates, ning 1993. ja 1994. aasta olusid võis lahutada terve igavik.
Süüdistuskokkuvõte või kaitsekõne?
Muuli on Laari esimese valitsuse suhtes heatahtlikult objektiivne, ta ei soojenda üles vanu kuulujutte. Ükski valitsusjuht ega tema nõunik ei saa selles raamatus altkäemaksu ei rubla- ega relvatehingute eest.
Muuli kirjeldab küll mitmeid inetuid afääre ja tülisid, kuid on veendunud, et kokkuvõttes pani just äärmiselt ideoloogiline Laari esimene valitsus paika rööpad, mida mööda Eesti edukalt Läände pöördus.
Olude tõttu tuli seda vahel teha ratseväelasliku kuraasi ja hoolimatusega, kuid just seetõttu pööre ka teostus ning meil õnnestus säilitada iseseisvus, näib olevat Muuli lõppjäreldus.
Kuid tundub, et pöördelisi aegu kirjeldav raamat on ka ise sattunud ilmuma pöördelistel aegadel. Rööpad, mis 1992. aastal maha pandi, juhtisid Eesti mitte ainult vabaturumajandusse ja Lääne klubidesse, vaid ka praegusesse sumbunud partokraatiasse, vaesusesse ja maalt põgenemise meeleoludesse.
Muuli raamatut on võimalik lugeda nii Isamaa valitsuse kaitsekõnena kui süüdistuskokkuvõttena. Autori tööle on see kahtlemata tunnustuseks.
