Teater meestele ja kärsitutele: võib jalutada, masinaid vahtida ja etenduse ajal puhvetis istuda


Teater meestele ja kärsitutele: võib jalutada, masinaid vahtida ja etenduse ajal puhvetis istuda
Foto: Bianca Mikovitš---

Eelmisel aastal kutsusid hiidlased kohale Linnateatri ja saagisid korralikul traaleril etenduse jaoks pool külge maha. Tänavu ronisid nad 30 aastat vaikuses tukkunud elektrijaama, nüüd turnivad näitlejad masinate kohal, istuvad häbenemata direktori kabinetis ja kolistavad pirakate mutrivõtmetega.

Kärdla elektrijaama on tegelikult näinud kõik inimesed, kes Vabriku väljakult kõndinud randa või Rannapaargusse.

Kuna kandiline valge maja istub vaikselt oma kohal ega tee lärmi, siis ei tõmba ta eriti pilku ja on selline koht, kust pilk kipub mõttelagedalt üle libisema.

Hiiumaal tegutsev MTÜ Arhipelaag korjas elektrijaama üles talvel, kui projektijuht Ere Naat avastas, et majas on kõik täpselt nii nagu see 30 aastat tagasi töö lõppedes jäi - masinad, ajakirjad, raamatud.

Nagu mõnes filmis, kust tulnukad on inimesed mööda minnes kaasa haaranud.

Nüüd on filmis see osa, kus inimesed on äkitselt jälle tagasi toodud ja maja masinaruumid kajavad igat sorti häältest.

"See on kohaspetsiifiline teater, tegevus käib elektrijaamas ja seda üheaegselt kolmes kohas," selgitas Ere Naat.

Noh, nii ongi. Kokku etendatakse 9 lühinäidendit, korraga kolmekaupa. Mis tähendab, et inimesed käivad lihtsalt mööda maja ringi ja leiavad ise üles paigad, kus midagi toimub. Kas vallandab koristaja teisel korrusel direktorit või harutavad noored masinaruumis lahti oma suhteid, palun vaata, mida tahad.

"Kuidas ma saan teada, kus midagi toimub ja kuhu minna," küsisin nõutult lavastaja Siret Paju käest.

"Ei saagi, " vastas ta armsalt.

"Inimene peab majas liikuma, see on üks meie eesmärke. Me ei lase vaatajal jääda ühte kohta, tal pole mõtet olla seal, kus tegevus on lõppenud."

Nii-et inimesed, kes on harjunud kindla koha ja reaga teatrisaalis, pannakse uitama ja kuulama hääli. Et kust neid kostab seal ongi etendus käimas.

Ja kes seal masinate vahel ei taha liikuda, see on enam, kui tetretulnud õuepealses puhvetis (avatud kogu etenduse aja), kus Ants Uustalu juhtimisel vaaritatakse asju nagu tomati-gazpacho, herne-mündi bruschettad kitsejuustuga, räimevõileib mädarõikakreemiga, tomati-kitsejuustu tarte ja muud säärast ... peent ja särtsakat. (Hinnad on projektijuhi kinnitusel mõistlikud.)

Elektrijaama direktoreid mängiv linnateatri näitleja Veiko Tubin ütles, et näitleja jaoks teeb lavastuse pingelisemaks just seesama kohaspetsiifilisus ja kohtade vahetumine - kui lavale astuval näitlejal on midagi tegemata saali tähelepanu, siis elektrijaamas tuleb selle nimel palju enam pingutada.


Lühinäidendid ise valmisid Siret Paju käe all tegutseva Drakadeemia kursuslaste sulest ning on inspireeritud elektrijaama kunagiste töötajate juttudest ja nendega kohtumistest.

Kuigi Hiiumaast ja Kärdlast on tekstides juttu, koguni Nõukogude Hiiumaa ajakirjanik annab näole, siis päris üks-ühele kunagi toimunud lugusid ei mängita. Tegevus toimub 1972. aastal ning kokku peaks üheksast lühietendusest tulema üks pilt.

Selleks, et anda vaatajatele süvenemiseks aega, mängitakse kogu asi läbi kaks korda, nii-et kartuses midagi eriti head maha magada, mööda maja sprintima ka ei pea.

"Juba matemaatiliselt ei ole võimalik, et üks inimene saab kõik üle vaadata ja kolmes korras toimuvat näha isegi siis, kui selleks on kaks võimalust," sõnas lavastaja.

Aga mingi tervikpilti ikka tekib?

"Jah, ja ma ei ütle, mis see on," ütles Siret Paju ja pani suu klõpsti kinni.

Lõpumärkusena - kas pole nüüd lõpuks hea võimalus võtta kaasa teatrisse mees, kes ikka lipsu kisub, puhib ja niheleb: Tahad etenduse ajal ringi käia? - Palun! - Tahad masinaid vahtida? - Olemas! - Ikka mingi häda? - Mine istu väljas puhvetis siis!

KOMMENTAAR:

Ere Naat, projektijuht

Oleme siin saarel kindlal veendumusel, et Hiiumaal on väärt kohti, mida saab panna uuel viisil elama ja hingama, nii-et ühest energiast tekib täiesti uus ja hoopis teise pingega energia.

Suur pluss on see, et need kohad saavad olla korraga teistsugused nii hiidlastele endile, kui ka neile, kes tulevad saarele mandrilt.

Loe veel

Hea Energia Festivaliga oleme töötanud pikki päevi viimased seitse kuud ning loodame väga, et see läheb inimestele korda ja pakub neile elamuse. Ligikaudu 400 000 kroonise eelarvega suveprojekt on muidugi suur risk, kuid Hiiumaa on seda väärt, et siingi midagi spetsiaalset ja erilist teha.

Kindlasti oleks oluliselt lihtsam tuua saarele valmistoode, mis on kuskil ja kellegi poolt juba täiesti valmis mõeldud ja tehtud.

Aga meie tegime kõik ise.

Foto: Bianca Mikovitš

HEA ENERGIA FESTIVAL

Kärdlas, 22.-26. juuli

Etenduste algus kell 19 ja lõpp kell 22.15

Kohvik hiidlaste toiduga avatud kella 18-st südaööni

Kontsertide algus orienteerivalt kell 22.45

Lavastus „Ei teki ega kao"

Autorid: Kerli Adov, Jaan Aps, Liis Lukk, Hiri Müüripeal, Siim Nurklik, Kaur Riismaa

Lavastaja: Siret Paju, kunstnik Airi Eras, muusikaline kujundaja Lauri-Dag Tüür, koreograaf Alexis Steeves

Mängivad: Maarja Mitt (Vanemuine), Kadri Lepp (Ugala), Veiko Tubin (Tallinna Linnateater), Janek Vadi (Ugala), Martin Mill (Ugala), Terje Pennie

Etendustele pääseb publik ajavahemikus kell 19 kuni 19.45. Kuna korraga pole võimalik kogu publikut sisse lasta, toimub sissepääs neljas jaos 15 minuti järel: kell 19.00, 19.15, 19.30 ja 19.45. Olenemata sissepääsuajast võib külastaja etendusel viibida kuni lõpuni kell 22.15.

Igal õhtul mahub etendustele maksimaalselt 150 inimest.

Lavastus koosneb üheksast lühietendusest, millest igaüht esitatakse kaks korda (kuid mitte järjest).

Publiku liikumine elektrijaamas on suunamata: igaüks valib ise, millist etendust ja kui kaua soovib jälgida ning millal hoonest lahkuda.


Vaata: www.hef.ee

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare