Teet Kallas: Ma pole veel välja kujunenud!

 (2)

Teet Kallas: Ma pole veel välja kujunenud!
Teet Kallas Laulasmaal oma lapselapse Georgiga. Foto: Marko Mumm, Eesti Päevaleht---

Õnne tänava telelugude autor loodab enne tõelist väsimust veel paar-kolm romaani valmis kirjutada.

Õnne tänava telelugude autor loodab enne tõelist väsimust veel paar-kolm romaani valmis kirjutada.

Kuuekümne seitsmes käib. Tähendabki see juba vana?

Ei tähenda. Nii nagu hea sõber Vanapagan (Eesti kirjanik Viktor Mellov - toim) kunagi ajakirjanikule vastas, et ta pole veel välja kujunenud. Oli ise siis umbes 75, kui seda ütles.

Mõtlete samamoodi?

Mõtlen küll. Muidu hakkaks igav.

Kas olete Tallinna mees?

Tallinna mees jah, aga juba tükk aega ei tea, kuidas Tallinn suvel välja näeb. Ikka kusagil ära. Viimased kuus aastat siin, Laulasmaal. Ma ei oska suvel linnas olla.

Olete 14. hooaega teleseriaali "Õnne 13" stsenarist. Meediategevus jääb ju vaatajaile enim meelde. Lugejaile ka. On see õnn või õnnetus?

Eks ma selle küüsis ikka olen. Ajutised asjad ongi tihti kõige igavesemad.

Mis selles halba on?

Muud asjad jäävad kirjutamata.

Mis ta siis on - missioon või kirjandus?

Minu jaoks ikka kirjandus. Proovilepanek, sanitaarmiinimum, allapoole mida minna ei tohi, et ei oleks piinlik.

Maailmas on tuhat nn seepi pidevalt näitamisel. Kas võtate sealt ka snitti?

Ei!

Autor: Valdek Alber

Kõik ise?

Jah. Õnne tänava seltskond muidugi aitab ka. Mõni vähem, mõni rohkem. Näiteks Tõnu Kilgas on üks hea ideede pakkuja.

Ega ma päris täpselt ei teagi, kuidas neil seal asjad käivad. Võtteplatsil ei käi kuigi tihti. Kõige mõttetum mees võtteplatsil ongi stsenarist.

Mida ma kindlasti ei tee: ei kirjuta sellesse stsenaariumisse haigusi ja surmasid.

Neid on ju olnud küll.

Need ei ole olnud minu teha. Helle-Reet Helenurm, Evald Hermaküla, Aare Laanemets, Kaljo Kiisk, eelkäija Astrid Reinla - ma ei saa siin end kuidagi osalisena tunda. Ehkki, kui nende nimede peale tagasi vaadata - tugev vundament.

"Õnne" elu kulgeb nagu peab?

Võtsin omal ajal äkilise tööpakkumise huviga vastu, õigemini üle. Ja olengi nüüd hädas. Juba 14 aastat. Olen jah, korduvalt mõelnud, et aitab, aga näe, justkui pantvang. Kes see muu seda joru ikka jätkata jõuab.

Pikk mälu peab olema. Ise unustan ka vahetevahel mõne tegelase perekonnanime ära.

Häda nagu ei paista.

Seda peidab see 51 aastat kirjanikuks olemise ja kirjutamise staaži.

Seriaalis valitsete ligi 60 isiku (mis sest et välja mõeldud) saatusi. Mis näiteks... Almaga juhtub?

Mis juhtub, mis juhtub. Noh, ta ju endale kogu aeg boyfriend'i nõudnud.

Saab?

Saab, saab.

Seriaalikirjutaja on justkui etteennustaja?

Seda on mul varem ka teha tulnud. Kas olete lugenud "Hüvasti, mrs Shakespeare"?

Olen lugenud.

Kes siis Estonia õudusest midagi teadis.

Teie lahkel loal tuhniks ka pisut eraelupõllul. Tundub, et olete oma põlvkonnas rohkem võimurataste vahele jäänud kui teised.

Eks me kõik oleme mingil määral vahele jäänud, tulime sealt Nikita sulaajast, n-ö kustutatud mäluga põlvkond.

Kõigele vaatamata olite ka parteis.

Parteis ja komsomolis ka. Parteisse astusin muide koos Sirje Kiiniga. Oli 1978. aasta, teadsin, kuhu astusin, ilma illusioonideta. Et saaks mõnegi ukse lahti. Muuseas saingi. Tervet rida asju olnuks üsna raske või suisa võimatu teha, kui ma poleks olnud kirjanike liidu parteiorganisatsiooni liige. Tänu sellele on ka tolleaegsete võimukandjatega maid jagatud. Rein Ristlaanega näiteks.

Too ju üsna õnnetu saatusega mees.

Ristlaan oli markantne nähtus. Tihtipeale oli tal lihtsalt jutukaaslast vaja ja mitte ainult käramiseks.

Hiljem, kui ta juba maha oli võetud, töötas kirikute liinis. Sinna tõi ükskord meeskoorigi laulma. Helistas: "Kuule, kas sa piiblit tahad?" See raamat oli siis raskesti kättesaadav.

Viimati tegutses mingis kohvi maaletoomise firmas. Kutsus mind enda juurde, pakkus kohvi ja küsis, kas olen nõus, kui tema hakkab rääkima ja mina kirjutama. Aasta oli siis 1993. Ainult et ilmutada seda juttu ei oleks tohtinud enne kümmet aastat.

Vastasin selle peale, et keda see siis enam huvitab. Ütlesin ära.

Miks te "Neljakümne kirjale" alla ei kirjutanud?

Mulle ei öeldud. Olin tõsiselt häiritud. Kogu asjast sain teada n-ö post factum. Tegin siis ise oma kirja. Sellele samale Ristlaanele. Teemaks Tallinna tänavapildi venestumine, aga ka venestamine üldse.

Oli ju kord selline aeg, kus eestikeelsed sildid hakkasid kaduma, müüjad keeldusid eesti keeles suhtlemast jne. Kadriorgu ilmus isegi kohvik Veterok. Selle kirja vastus Ristlaanelt on mul koguni arhiivis alles. Muide, üsna mõistev reaktsioon.

Teie lugupeetud abikaasa Alla Kallas on ju venelanna.

Venelanna jah. Kui tutvusime, ei osanud ta sõnagi eesti keelt. Algul rääkisime ainult vene keeles, hiljem õppis muidugi eesti keele ära. Ta mäletab siiani, et esimene eestikeelne sõna, mille ära õppis, oli miskipärast künnihärg...

Olete omavahel teatud teemadel vaielnud ka?

Ükskord lausa ajakirjanduseski, Sõnumilehes. "Kallas contra Kallas". Tema oli siis mitmes poliitika-asjas minust radikaalsem.

Kuidas isiklik haridustee kulges?

Algas see Iru algkoolis, oli üks tõeline oskarlutsulik külakool, neli klassi kahes toas. Lugeda oskasin juba ammu enne kooli. Mäletan, et andsin üksvahe 2. klassi õpilasena 4. klassile tundi.

Elasin siis Iru vanadekodus, sest ema oli seal kokk. Koolis olin pigem nohik, algkoolis olin siiski priimus, edasi 21. koolis läks asi kehvaks.

Kuidas te lõpetaksite lause: "Ma loodan, et..."

...loodan, usun isegi, et see riik, mille tegemisel ka ise pisut osalesin, jääb ikka püsima. Et inimesed targemaks saaksid, et vägivalda ja ülekohut vähem oleks.

Aga ma tean, et olen naiivne. Endale loodan õnne, et paar-kolm romaani veel lõpetada jõuan, enne kui päris väsimus kätte jõuab. Üks pikk lugu ongi praegu käsil, aga näe, ei raatsi lõpetada.

Mis pealkirjaks tuleb?

"Karje ja kaja".

Olete ju luuletanud ka.

Mul on koguni üks luulekogu ilmunud. Aga noh, noorusevallatused ja pohmelliängid, mis nad muud on. Aga lapsepõlves vihtusin epigramme.

On mõni veel meeles ka?

Midagi sellist, et... "Käbin nime poolest eesti mees, / aga ei ta oska eesti keelt". Mis sa 12aastaselt ikka tahad. Aga kui mind arreteeriti, läks kõik see ikka täie eest.

Kas võeti teid kui dissidenti või kui hullu?

Ikka kui dissidenti, hulluks hakkasin hiljem. KGB võttis mu kinni 1969. aasta 10. oktoobril. Pool aastat istusin Tallinnas Patareis, siis veel pool aastat hullumajas. Aga jälgitud oli mind ikka tükk aega varem.

Kas ütlete tollastele kinnivõtjatele tänaval tere ka?

Kas neid enam Eestis ongi? Ma ei ole pika vihaga. Nimesid ärge küsige. Eks see kõik ikka rikastas ka. Patareis ja hullumajas kirjutasin oma romaani "Heliseb-kõliseb" valmis. Üks Saaremaa naine, sanitar, tõi salaja välja.

KGB töötas mõnikord üsna puudulikult. Kui mind kinni viidi, otsisid mu väikest kahetoalist korterit läbi üheksa meest. Ei leidnud midagi. Siis toodi kümnes, asjatundja, kes valdas ka eesti keelt. See teadis kohe, kust ja mida otsida. Sai, mis tahtis.

Kui palju alkohol omal ajal teie ellusuhtumist mõjutas?

Üsna tugevalt ja üsna varakult. Eks ta üks pereneedus oli. Isal oli see viga küljes ja vend Olimaril ka. Tema tervis ositi sinna nahka läkski.

Endal olid mul üsna pikad perioodid, aga võisin ka üsna kergelt maha jätta. Põhiliselt jõin kuiva veini ja konjakit. Hando Runnel on kirjeldanud üht paarisportreed, ühte paarilist see isegi vist solvas.

Kuidas see portree välja nägi?

"Tuleb vastu Lennart Meri. Kohe näha, et kirjanik. Ainult mida ta kirjutanud on? (See oli enne "Hõbevalget" ja muid). Samas ei julge pohmeluses Teet Kallas üle Harju tänavagi minna. Millal ta küll kirjutada jõuab?"

Aga siis jätsin ükskord päevapealt.

Parema käe nimetissõrm on teil väheke lühem kui teistel. Kas see ongi ühe loomaaialooga seotud?

Ah, sellest on nii palju räägitud. Juhtus jah selline lugu enne... mahajätmist.

Mis loom siis näpu ära naksas?

Eks ikka tiiger. Alla selle ei tulnud ju kõne alla. Jõululaupäeva õhtul pealegi.

Kui te kinni kukkusite, pidi teid ju keegi päästa katsuma ka.

See mees oli Paul Kuusberg. Kusjuures üsna meeleheitlikult. Smuul võinuks ju ka kõigest helistada mõnele oma tuttavale, aga tal oli siis juba endal ka raske, vähe aega oli alles jäänud.

Raha püüdis hiljem küll mitu korda toppida, et Teet, sul rasked ajad. Ise muidu ka purjus, kahekümne viieste pakid taskus. Kuusberg tegi mis suutis. Oli väärikas mees lõpuni. Samas kibestunud ka.

Ta ju endine juunikommunist. Aga kui minuga asi tõsiseks läks, võttis koguni palgata puhkust, et saaks täiega tegutseda. Mind ennast hoidis seevastu kogu kinniistumise aja palgal.

Režiimivastane võitlus käis igaühel isemoodi. Kas Parek, Tarto ja teised kannatajad ei käitunud õigesti?

Muidugi õigesti. Aga kõik me niimoodi käituda ei saanud. Keegi pidi teistmoodi ka tegutsema - Runnel ja Rummo oma luuletusi, Valton oma pilanovelle, Vetemaa oma "Monumenti" kirjutama. Keegi pidi ka parteibüroodes mängu segama.

Tean, tean, selle kohta öeldakse praegu, et nojah, mängisite õunaussi. Aga me olimegi õunaussid. Aga Parekeid ja Niklusi oli muidugi vaja.

Keda praegu oma noorematest kolleegidest esile tõstaksite?

Praegu? Praegu hakkame ühest kummalisest august õnneks välja tulema. Mõtlen proosat. Luule on eraldi üksus. Seal leitakse kindlasti varsti jälle üks pikajuukseline Koidula.

Dramaturgias on minu meelest hea seis - Kivirähk, Tätte. Kivirähk on ikka väga hea dramaturg, tore lastekirjanik... ja keskpärane prosaist. Minu meelest muidugi.

Tema "Rehepapp" ja... ussisõnad?

Jah, mida tal seal viimasel meile öelda on? Et läheme tagasi metsa, karu kaissu? Mulle meeldib huumor, aga mitte mammutföljetonid. Vabandust, siin jään erandiks.

Aga proosast. Uuemad tegijad. Peeter Helme jõuab kaugele, Sauter ka, vähem võiks lihtsalt ropendada. Jan Kaus oma missioonitaju ja huvitava stiiliga. Ja nii edasi.

Kuuldavasti olete ka usin tulbikasvataja. Kultuuriinimestest tean sellisena veel Jaanus Orgulast. Kas saite temalt ideid ja sibulaid?

Ei. Kui tulbid minu ellu tulid, oli Jaanus veel iirisefänn. Aga muljeid ja kogemusi ja sibulaid vahetame küll.

Mitu sorti siia aeda mahub?

Seitsmesaja ringis. Pidi olema Eesti suurim kollektsioon.

Kas käitute nagu Orgulaski, et aed lilli täis, aga kui lilledega külla peab minema, ostab poest.

Loomulikult. Kollektsionäär lilli ei murra.

Miks just tulbid?

Ei tea - kiiks.

Kas aretate ja ristate ka ise?

Ei, muidu jääksid raamatud kirjutamata. Pigem tegelen teiste nakatamisega. Viimasena läks õnge Ain Prosa ("Õnne 13" režissöör - toim).

Vanem vend Olimar oli kõva joonistaja. Kuidas teil endal selle andega on?

Täitsa hästi on. Me oleksime võinud omal ajal julgelt ametid vahetada. Olimar kirjutas ju noorest peast följetone, Sallaku nime all.

Sallak ju tagurpidi Kallas.

Just. Viimased aastakümned pidas päevikut, need praegugi minu käes. Hea, aga kurvavõitu materjal.

Miks?

Päevik on alati kurvem kui inimene ise. Mina sedalaadi kirjandusega ei tegele.

Aga joonistamine on mul alati välja tulnud, šarže taban üsna hästi. Nagu amatöör. Vend Olimar oli muidugi proff.

Kas Eestis ainult raamatute kirjutamisega ka ära elaks?

Mats Traat ju on vabakutseline.

Kuidagimoodi vast elaks, kui neid raamatuid mujal maailmas ka välja antaks. Mul omal ajal ilmus kuus-seitse raamatut vene keeles, teistes keeltes on ilmunud viis-kuus.

Häda on pigem muus. Kirjandust tuleb olude sunnil kirjutada enamasti õhtuti, seega väsinud peaga.

Siin veranda kõrval puu all on üks aiapäkapikk.

Jah, see on Paul. Teine on ka, selle nimi on Ferdinand. Valvavad aeda. Las nad valvavad.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare