Teet Kallas: Sai kõvasti boheemitsetud

 (8)

Teet Kallas: Sai kõvasti boheemitsetud
Enn Vetemaa, Teet Kallas ja Andres Vanapa 1980. aastal.Foto: erakogu

Tormisele noorusele vaatamata õnnestus Teet Kallasel loominguliselt väga viljakas olla. Oma esimese romaani kirjutas ta lausa vanglamüüride vahel.

Kõigepealt küsin Teet Kallaselt, mis tunne ka on seitsmekümnenda verstaposti lähenedes. “Ei taha tast midagi teada. Eks võib ju end lohutada, et see on üks arv ainult. Tervis – see käib küll minu vanuse kohta.”

Tegelikult olime kokku leppinud, et seekord värskendame end hoopis noorpõlvest rääkides. Väga lühidalt oleks kõige tabavam öelda, et Teet Kallase noorusaeg oli tormine. Vaatamata sellele, et lapsena kippus ta olema nohik. “Ega mulle eriti liiga tehtud, poistekambas suutsin teistega sammu pidada küll.”

Igatahes Tallinna kohvikud olid tal hästi teada juba alates üheksandast klassist.

“Siiski hakkas mind huvitama ka ajakirjandus. Noorte Hääl korraldas noorte reporterite ringi. Seal sain tuttavaks Paul-Eerik Rummoga. Osalejate seas olid näiteks Tõnu Ots, Mati Eliste, Heino Arak.”

Aga kirjandus ei tahtnud lahti lasta. Tollases värskendatud Tallinna Noorte Autorite Koondises oli võimas tuumik – Enn Vetemaa, Arvo Valton, Arvi Siig, Aimée Beekman –, aga juhatusse kuulus ka Teet Kallas. Ta oli nende seas kõige noorem, palju aastaid oli kõige noorem.

“Minu pikem lugu “Lugu Pikast” ähvardas juba omaette raamatuna ilmuda. Eesti Raamatu noorsookirjanduse toimetaja Eno Raud võitles kangesti selle eest. Aga siis hakkas tööle minu halb maine. Olin liiga palju pulli teinud ja boheemitsenud. Sattusin selle eest koos Rein Aunaga koguni lehte. Ega seda tol ajal nimepidi teab kui tihti tehtudki. Oli sõnelusi miilitsaga, trahve ja muud seesugust.”

Lõnguste vaatleja

Kas sellest ajast meenuvad ka kuulsad lõngused? Kallas ütleb, et nende suhtes oli ta küll pigem vaatleja, sest lõnguste elus polnud tema jaoks erilist põnevust.

“Ning ega ma neid päris lähedalt ka ei tundnud. Käisin koguni meie kuulsa koolidirektori Artur Tiki juures hoiatamas, et kui mind Viru tänaval lõnguste seas nähakse, siis teadku, et ma käin seal vaid ainest kogumas,” muigab Kallas.

Triibuline sall kaela ümber ja barett peas olid aga juba sellised elemendid, mille pärast seisis koolidirektor isiklikult kooliuksel ning sisse ei lasknud.

Kirjamehi ei lööda

Tantsupidudelgi käis Teet, aga ainult “irooniliselt vaatamas”. Eriti tollases Tombi klubis.

“Mäletan, et ükskord müksasin puhveti poole astudes kogemata mingit tähtsat lõngust. Ja kohe ümbritsesid mind tema kamraadid, endal niisugused näod peas, et annavad mulle tappa. Siis tuli platsi Viru Aabram ehk Abram Šer. Ja ütles mokaotsast, et pilli- ja kirjamehi ei lööda.”

Edasi lugemiseks logi sisse, telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel
Tutvu maksevõimalustega >>

Loe lisaks värskes Maalehes ilmunud lugusid!

Loe lisaks Liitu uudiskirjaga
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare