Teie, seltsimees Ever, ärge mind käperdage!

 (2)

Nagu loo pealkirjas, olla kord öelnud teatrilegend Kaarel Karm, väidab Margit Kilumetsa sulest 2007. aastal ilmunud raamat “Ita Ever. Elu suuruses”, mis ilmub nüüd taas Maalehe sarjas “Eestile elatud elud”.

Margit Kilumetsa “Ita Ever. Elu suuruses” ilmub nüüd Maalehe sarjas “Eestile elatud elud”

Kui keegi on olnud teatrilaval ja filmilinal, ühe rahva kultuuripildis üle 60 aasta, siis tunnevad teda ju kõik! Või – kas ikka tunnevad?

Küllap on meil kõigil oma isiklik pilt Ita Everist nii inimese kui näitlejana, nii see peabki olema. Missugune on Margit Kilumetsa Ita, seda näeb raamatust “Ita Ever. Elu suuruses”. Autor ise ütleb nii: “Kindlasti kõneleb minu raamat rohkem Itast kui inimesest ja vähem Everist kui näitlejast.”

Seotud lood:

Päris nii see muidugi ei ole. Ja kuidas saakski, kui Ita Everi elu ja teatri vahele võiks lausa võrdusmärgi asetada.

Ita Everil endal on siinkohal küll mõned eriarvamused.

Mind on teised suureks mänginud, esmajoones publik. Kriitika on olnud minu suhtes range, mitte väga paitav, aga publik on mind hoidnud. (Lk 55)

Kadunud Juhan Viiding ütles kord: “Kuule, Ita, peanäitejuhid tulevad ja lähevad, aga sinul on kogu aeg tööd!” Tookord viskasin naljaga pooleks vastuse, et ju ma siis olen nii andekas, aga päris tõde koosneb mitmest komponendist. Vedamine on üks neist. Jah, mul on elus lihtsalt roppu moodi vedanud, et lavastajad mind kohe alguses märkasid ja hakkasid rolle andma. Suuri rolle, karakteriga rolle, kihvtide partneritega. (Lk 52)

Mis asja see Veika-eit jõi?

Eino Baskin, üks Ita elu tähtsamaid mehi nii elus kui laval, toob välja näitleja Everi kalduvuse küsida. Ja ehkki võiks ju eeldada, et kui juba on kerkinud küsimus, siis leidub sellele ka vastus, ei pruugi asi alati nii sirge ja otsekohene olla. Ei teatris ega ka elus.

Ita võib panna lavastaja olukorda, kus too ei oska vastata. Ita esitab küsimuse, enamasti elulise, ja lavastaja jääbki kimbatusse. Näiteks kui Ita küsib proovis, mida lavastaja arvab, mis kuradi jooki see Veika-eit jõi. Jõi ta tinaturkat või jõi ta viina või äkki hoopis õlut? Seda poleks nagu üldse vaja teada. Kui oled täis, siis oled täis!

Ita ei küsi kunagi süvapsühholoogilisi küsimusi, aga tahab teada täpseid detaile, mis on talle ühe või teise karakteri loomiseks ilmselt vajalikud. Vana kooli lavastajad suudavad vastata, kuna neil on tohutu elupraksis. Noored, abstraktse kunsti esindajad enamasti ei suuda. (Lk 96)

Mehed on olnud mu suurim nõrkus, tunnistab Ever

Kui keegi on olnud teatrilaval ja filmilinal, ühe rahva kultuuripildis üle 60 aasta, siis tunnevad teda ju kõik! Või – kas ikka tunnevad?

Selle, et Everi puhul on nii laval kui ka eraelus mänginud peaosa armastus ja kirg, toob raamat lugejale kätte üsna avameelselt. Aga vaieldamatult maitsekalt.

Ma olin ikka nii armunud, et tegin lausa hullumeelseid asju. Ühel päeval kirjutas Karl, et tahab sõita Leningradi minuga kohtuma. Aga mina elasin tol ajal koos draamateatri peanäitejuhi Ilmar Tammuriga, kellele tuli ju ka midagi öelda, nii naisena kui näitlejana. Eks ma siis valetasin, et pean minema Leningradi veenilõikusele. Tammur küsis küll, miks mitte Tartusse, aga mina raiusin vastu, et Tartus ei saa, just Leningradi pean sõitma, ühe kuulsa tohtri juurde. Olin välja mõelnud isegi professori nime, kelle vastuvõtule lähen. (Lk 74)

“Kolme õe” tegemise käigus juhtus muudki. Mäletan, et helitehnika pult oli üsna lava ääres ja ühel hetkel ma tabasin ära, et Mikk seisab seal ja vaatab mind. Ma armusin Mikku selsamal hetkel. Jäägitult. See tunne aitas mul arvatavasti Maša osa mängida. Ega ma julgenud tookord täit tõde endalegi tunnistada.

Kord teatris kutsus Mikk mind rõdule, et näidata: “Näed, Ita, seal istub üks imeline blond naine, kellega ma varsti abiellun!” See naine oli Ada Lundver.

Nii et mis minu armumisest ikka muud rohkemat sai, kui et see suubus austusesse Miku suure isiksuse vastu. Ega muutunud õnneks hullumeelseks kireks. (Lk 32–33)

Aksel Oravaga mängisime esimest korda koos juba Moskvas teatrikoolis: see oli Simonovi “Noormees meie linnast”. Aksel oli … tore poiss. Aga kuidagi sattusid meile stseenid, kus pidime teineteist suudlema. See oli tema jaoks ületamatult raske. Alati sättis ta selle suudluse mulle kusagile kõrva taha. /.../

Füüsilise lähedusega on laval üldse keerulised lood. Mäletan, kuidas ma pidin ühes tükis seisma Kaarel Karmi taga – ma olin tema tütar – ja asetama käed nagu toetavalt isa õlgadele. Karm vaatas mulle otsa ja ütles: “Teate, mida ma teilt palun, seltsimees Ever! Ärge mind teinekord käperdage!” (Lk 44)

Lavastaja Gunnar Kilgas oli Ita kaaslane 43 aastat ja tema lahkumine kujunes valusamaks, kui arvata oleks osanud.

“Ma tunnen Gunnarist kohutavalt suurt puudust,” tunnistab Ita. Ta silmad lähevad märjaks. “Tema haris ja õpetas mind, oli mu vaimne tugi, kellega sai kõigest rääkida. See annus ilusat, mis minus on, pärineb temalt. Ma olen pärast Gunnari surma ikka väga üksildane.” (Lk 11)

Võib-olla on Jumal loonud ta teistele?

Ita Everi kolleegide ja lähedaste lood selles raamatus räägivad temast tegelikult mitu korda rohkem, kui Ita Ever ise peab vajalikuks paljastada. Sestap tundub mulle asjakohane lõpetada ka oma lugu ühe Ita teekaaslase, näitleja Maria Klenskaja sõnadega.

Mõni kaotab pärast 40aastaseks saamist huumorimeele, eriti naised. Muututakse resoluutseks, moraliseerivaks. Itat ei ole ma kunagi näinud kellelegi näpuga näitamas või kuulnud teda pedagoogitsemas.

Oleme alates 1974. aastast olnud garderoobikaaslased, aga ma ei saa teda sinatada, nii nagu ei saanud sinatada Ants Eskolat, Einari Koppelit, Lisl Lindaud. Olen saanud õppida temalt elu, mida elatakse teatriseinte vahel. Kõik asjad, mis mul seostuvad Itaga, on paratamatult seotud teatriga.

Võib-olla on Jumal loonud ta teistele. (Lk 64)


Maalehel on ilmumas kõigile eestlastele oluline raamatusari “Eestile elatud elud”.
Raamatusarja saab tellida raamatud.maaleht.delfi.ee või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare