Teine murtud müüt: Kiideva külla toob musta kattega tee
Kuid Kiideva pole linn, on vaid väike külake lahe ääres. See-eest niisugune küla, kuhu niisama lihtsalt elama ei pääse, sest see on inimesi täis. Ühelt poolt aastaringseid inimesi, teiselt poolt suveringseid.
Kõiki kokku on umbes sada ja selget piiri nende vahel pole. Suvine askeldab küla heaks samamoodi kui talvinegi. Mõnikord rohkemgi. Ning on ennast ka valda sisse kirjutanud. Lihtsalt heast tahtest, mitte valla mõjutusel.
Looda riigi peale, aga tee ka ise
Külaseltsi juht Tiiu Tomingas on teega rahul, aga tõdeb, et oodata tuli kaua. Üle-eelmisel aastal oodati. Eelmisel aastal samuti. Tänavu ei julgetudki enam, kuni ühel ööl arvas üks külaelanik, et ta on eksinud. See polnud enam sama tee, mis teda aastaid Kiidevale oli viinud.
Tiiu Tomingas ei nuru sugugi tunnustust, ent ütleb, et tee musta katte alla saamisel on oma osa selles, mis külas toimub. Ja selles, mis külas toimub, on suur osa Tiiu Tomingal. Seda juba aastaid. Hallipäine naine lihtsalt võtab ja kirjutab projekti, saab raha ning...
Ning siis tuleb kolm aastat Kiideval elanud Madis Sarik ja viib asja ellu. Tõmbab kindad kätte, kutsub oma poja ja teised mehed, naised-lapsed ühes ning lihtsalt teeb.
Ajal, mil teie seda lugu loete, ehitab ta parajasti sadamat-linnuvaatlustorni.
Sadam peab saama veel 18 kohaga ujuvkai, et kiidevalastel oleks võimalik olla oma vanaisade väärilised, kes juhtisid Eesti ajal pika puuga Läänemaa kalapüügiedetabelit.
Siis võetakse käsile lappaja-paadi nina meenutava kõlakojaga laululava. Ja siis ja siis ja siis... pannakse üles aasta küla võidumärk. Ja tähistaeva kaart, mille kinkis külavõistluse žüriisse kuulunud Riigikogu esimees Ene Ergma.
Võib-olla kinnitatakse kaart koguni sauna-seltsimaja lakke, et majas kooskäivad näputöölised seljasirutusharjutusi tegema peaksid.
Kas teil külas muresid ka on? Ega ikka ole küll. Kauplusauto enam ei käi, aga tühja sellest. Oma küla mees peab mitu kilomeetrit eemal poodi. Tema toob kas või mullivett, kui keegi mereäärse küla inimestest sellest hoolima peaks.
Kooli samuti pole, kuid koolibuss ju käib. Ja ega neid lapsi külas nii väga ülearu olegi...
Arsti ka pole, aga kui õega kaubale saadakse, hakkab ta kord kuus Kiideval hädasid kuulamas käima.
Saunas saab käia väga väikese raha eest. Kui oma puud on, siis veel väiksema raha eest.
Naabrivalve on samuti kohe ametlikuks saamas ja turvakaamera silm võtab vargapoisi lindile.
Kuidas niisugusesse külla elama pääseb?
Ega pääsegi! Nimelt on uusi tulijaid valima hakatud - kas on ikka oma või mitte... Siin saab ehitada vaid endistele vundamentidele ning kaunis rannakülas on nad teadagi loetud. Kiideva elanike nimekiri siiski päris lukus pole.
"Tegelikult on siiski muresid ka," tõdeb Madis Sarik. Mitmelgi hoonel on Kiideva külas omanik, aga hooned seisavad hooletuses. Ja on ohtlikud. Asja pole suudetud paigast nihutada ka Ridala valla abiga mitte.
Andke meile tööd!
Kuigi suuri üritusi Kiideval pole ja ühelegi peole pole toetusraha küsitud, ollakse ometi külalislahked. Tunnussõna on siis loodusharidus. Tahad, tule vaata loodust, kuula linnulaulu. Tahad, löö talgutel käed külge. Pärast saad suppi. Ja sauna ka. Tööd jätkub.
Väga vilkaks aga küla- ja talguelu ajada ei tahetagi. Sest tegelikult tahetakse ju väärtustada vaikust.
