Kui jälg hakkab kaduvikku hääbuma, võib see end haakida uute inimeste õhina, hoolimise ja vaimustumisega. Nii on ka kaljujooniste ja nõiatrummijoonistega, mida Eesti Rahva Muuseumis saab aasta lõpuni imetleda.

Meist igaühe käes on võime muistset tervikut taasluua. Kaljujooniste loojateks on olnud ka saami rahvas. Nii kaljujoonistesse kui nõiatrummidesse on valatud tervendavate lugude vägi.

Saamimaa tervendav vägi

Minu esimene kokkupuude Saamimaa ja saami inimeste tervendava vaimuväega juhtus kolm ja pool aastakümmet tagasi Ungari pealinnas Budapestis. Läksin varajasel hommikutunnil viima kodustelt pakki seal ülikoolis õppivale Tõnu Seilenthalile ja leidsin tema juurde öömajale jäänud saami üliõpilase Thor Magne Bergi Norra Saamimaalt, kes oli stipendiaadina ungari keelt õppimas.

Sõbrunesime esimesest silmapilgust. Kuigi olime koos vaid paar tundi, jäi mälestus sellest elavalt mällu. Üheks põhjuseks oli tema helikassetilt kõlav muusika saami ansamblilt Tenojõe Noored. Sellist tervendavast vaimuväest ja elujõust pakatavat laulmist polnud ma enne kuulnud ning loomulikult igatsesin seda heliplaadil endalegi, mida Thor mulle lahkelt ka lubas.

Paar kuud hiljem oligi igatsetud plaat käes. Vaimustusin ja nakatasin sellega ka kõiki oma sõpru. Tädimees Märt Ojamaa tegi saami- ja norrakeelsest laulutekstide vihikust reaalused tõlked, Juhan Viiding luuletas lauludeks.

Üliõpilaste kaudu levisid need üle kogu maa, tuntuimaks neist sai Paulus Utsi sõnadele kirjutatud “Kodumaa” (“Võõra keele võõras sõna tõrjub eemal emakeele”).

Vahetasime Thor Magnega kirju ja lootsime kunagi taas kokku saada. Magnest sai saami keeleteadlane ja tõlkija. Ta aitas koostada emakeeleõpikuid lõunasaamidele Norra ja Rootsi keskosas, oli vahendajaks koolasaamidele eri projektide juures, uuris vanu saami keelenäiteid. Nii aitas ta taas tervemaks luua oma rahva keelt, mis kiiresti kadumas on.

Kulus kolmkümmend viis aastat kohtumiseni mullu suvel Tromsøs tema sõbra, kunstnik Hans Ragnar Mathiseni juures.

Teadsin ammu Hans Ragnari põnevaid posterkaarte Saamimaast – üksikasjalike kohanimedega maa nendest osadest, kus need kadumas on. Samuti teisi, kus Saamimaa on keskkoht ning kusagil kaugel ääremaal on Oslo, Stockholm, Moskva, Pariis.

Kõige enam köitsid aga mu pilku puulõiked taastatud saami nõiatrummide joonistega. Kunagi tähendasid need nõiatrummi omanikule kogu tema maailma vaimusilmas nähtuna, mis hoidis alal tema ja maailma terviklikkust. Trummid võeti aastasadu tagasi omanikelt väevõimuga ära ja on praegu laiali muuseumides üle kogu Euroopa – Saksamaal, Itaalias, Prantsusmaal jm.

Esimest korda Eestis

Kaheksakümmend aastat tagasi avaldas Rootsi antropoloog Ernst Manker kõigist trummidest üksikasjaliku kaheköitelise monograafia.

Hans Ragnar Mathisen astus veel sammu edasi. Kümne aasta jooksul taastas ta trummide joonised originaalsuuruses puulõigetena. Kunstniku pilte silmitsedes sündis mõte, et need väärivad vaatamist ka Eestimaal.

Mõttega tulid kaasa Kristjan Raba, Siim Angerpikk ja Jaanika Jaanits Eesti Rahva Muuseumist. Kuna selleks sügiseks olid juba kavandatud Loit Jõekalda ja Erika Pedaku kaljujooniste-teemalised näitused, sobis sellele kenasti lisaks mõte nõiatrummide joonistest.

Loit Jõekalda on aastakümnete jooksul teinud täpseid koopiaid kiviaja kunstnike töödest üle kõigi Põhjamaade. Näitusel on lisaks kaljujooniste koopiatele ohtralt fotosid eri maade kaljujoonistest.

Erika Pedak tsiteerib kaljujooniseid suurejoonelistel tekstiilpannoodel, võimendades kiviaja kunstnike töid värvide ja kanga tekstuuri abil. Toetajateks tulid Kultuurkapital, Hõimuprogramm jt.

Kolmiknäitusel on esimest korda välja pandud kõik 30 Hans Ragnar Mathiseni taastatud nõiatrummijoonist. Esimest korda on Eestis väljas sedavõrd ülevaatlik kogu Loit Jõekalda kopeeritud kaljujoonistest. Enamik Erika Pedaku töödest on loodud just selle näituse jaoks.

Nii on sündinud ühtne vaimne tervik, nii oluline preaegusel heitlikul ajal. Kui vaim on terveks loodud, terveneb ka keha ja maa.

Kellel vähegi võimalik, käige vaatamas.