Tiiu Kirsipuu: Vajame harmooniat ja tasakaalu

Eesti skulptor Tiiu Kirsipuu on loomingulises tipp-vormis: ehitab oma sisemist tasakaalu ning muretseb ka ümbritseva maailma ilu pärast. Hiljuti avas ta koos Maarja Unduskiga Kunstihoone galeriis näituse “Eluisu”.

Te olete pärit Tartust. Aga ometigi kolisite keskkooli ajal, viimaseks gümnaasiumiklassiks Tallinnasse – see oli väga sihiteadlik, et kunstnikuks saada. Oli säärane iseseisvus tollal noorte hulgas tavaline?

Vaata, kust ma teadsin... Minu jaoks on kummaline see, et ma sellest ajast pea mitte midagi ei mäleta. Fakt on, et tollal tuli kunstiinstituudi skulptuuri erialale astudes teha eksam, kus pidi joonistama akti. Ma õppisin Tartu 2. keskkoolis, mis on nüüd Miina Härma gümnaasium ja ei käinud Tartu kunstikoolis, sest meil oli nii tore klass ja kool ja ma ei tahtnud minna inglise keele koolist ära. Aga sel sügaval Nõukogude ajal ei olnud ühel keskkoolitüdrukul Tartus niisama lihtsalt võimalik akti joonistada.

<strong>Ei lubatud paljaid inimesi teha?</strong>

Mitte et ei lubatud, aga see ei olnud kombeks. Polnud selliseid kursuseid nagu praegu. Ma tulin õppima viimasesse klassi Tallinna 46. keskkooli ja käisin paralleelselt kunstiinstituudi ettevalmistuskursustel, kolm korda nädalas ainult selleks, et õppida akti joonistama. Tol korral olid need sisseastumiseksamid ikka karmid. Tänapäeval kirjutatakse esseesid ja on pigem vestlused. Aga ma pean ütlema, et tase oli ka siis teine, juba sisseastumisel.

<strong>Just presidendi noore kultuuritegelase auhinna saanud Tanel Veenre ütles, et nii palju on noori põnevaid sotsiaalseid kunstnikke, keda ta tahaks esile tõsta. Samas ei ole neil säärast ühiskondlikku kõlapinda... Hoiate silma pääl?</strong>

Mis skulptuuri puudutab, siis mul on väga hea meel, et noori skulptoreid on sirgumas nagu seeni pärast vihma – vahepeal on olnud justkui tükk tühja maad. Jass Kaselaan on suurepärane, Jevgeni Zolotko... Neid nooremaid, kes teevad kolmemõõtmelisi asju, on päris palju. Tänapäeva mõistes on skulptuur muidugi hoopis midagi muud kui klassikalises mõttes. Mul on veidi kahju, et skulptuuritudengid nii vähe modelleerimist saavad.

Karta on, et tuleb põlvkondi, kes seda oskust enam ei valda. Modelleerimine nõuab tööd ja praktikat, areng toimub töö käigus, ja kui seda aega ja võimalust tööd teha napib, siis oskust ei ole.