„Tokerjad“ meeldiksid Ridge Forresterile

 (2)

tokerjad
Foto: Anija Mõis

Enne uue kollektsiooni esitlust otsis „Vaprate ja ilusate“ moedisainer alati efektset lõpunumbrit, mis kõigile meelde jääks ja ahhetama paneks. Teatrisuvel on nüüd selline number äsja esietendunud „Tokerjate“ näol olemas.

Harjumaal asuva Anija mõisa hiigelsuure territooriumi ühes sopis kasvavad nelinurkselt neli tamme. Puude vahele on tehtud ümmargune lava, mida saab käte jõul ringiratast pööritada, sest lava ja selle alusraami vahel on rullid. Ringi kujundit võimendab lava keskel olev ümmargune söögilaud.

Tempokas vaatemäng

Ja kui näitlejatele lisada massistseenides osalevad nelikümmend lauljat, saabki juba üht-teist suurejoonelist korraldada. Eduard Vilde romaanist „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ tõukuv lavastus räägib üksikasjalikku lugu sellest, kuidas pärisorjusest vabastav, kuid vastuoludest kubisev seadus viis maarahva rahutusteni, mida surus maha sõjavägi rohkete kepihoopidega.

Lavastajad Anne Türnpu ja Eva Klemets on rõhunud mitmekesisele liikumisele ning siin-ja-praegu kohalolekutunde loomisele. Näitlejad teevad asju, mida teatrisaalis teha ei saakski. Nad ronivad puude otsas, jooksevad tuhatnelja aasal ja trambivad rütmiliselt laval. Korraga hakkab publiku selja taga laulma koor.

Nii kehastub jutustatav lugu publiku silme all uuesti ja seda ümberlükkamatu reaalsusega, puudutades vaatajat emotsionaalselt. Heaks leiuks on kahele naisnäitlejale – Helena Pruuli, Maria Uppin - antud roll, kus nad väljendavad kehakeele ja häälega neid sisemisi tundeid, ajesid ja instinkte, mis on inimestele omased ekstreemsetes situatsionides. Alati pole ju võimalik tundeid näidata, või nendega kontaktigi saada, eriti kui olla veel samal ajal pärisori. Sarnase võtte poolest meenub kevadisel Eurovisoonil nähtud Aserbaidžaani lugu, kus solisti tundeid väljendas pantomiimnäitleja klaaskastis.

Tänapäevased tsitaadid

Siiski üks nõrgem osa lavastuses on, kus pingekõver kipub langema. Nagu ma ütlesin, on rahutuste loo jutustamine üksikasjalik. Esimese vaatuse keskpaiku tegelased enamjaolt räägivad, mis juhtus, illustreerides sündmusi ministseenides. Teater võiks ikka rohkem näidata, kui rääkida. Siiski, mitte kaugel sellest küllastuspunktist hakkab lavastuses uus osa, kus sama lugu jutustatakse tummfilmi laadis, koos vaheseletustega ja tegelasi karikatuuridena kujutades. Pärast seda näeb veel kaasaegset minitantsuetendust eesti mulla teemal, koos tänapäeva väljaarendatud teksti ja tsitaatidega. Päris lõpus enne südaööd ootab publikut veel midagi erilist ning sinna jõudmiseks tuleb marssida tõrvikuvalgel rongkäigus. Produktsioonina on lavastus lihtsalt fantastiline.

Näitlejatöödest siinkohal pikemalt rääkimata oleks siiski kohatu mööda minna Endla näitleja Bert Raudsepa võimsast esitusest, kes mängis lihtsalt ja otsekoheselt keskset tegelast, vallatalitaja Hans Tertsiust. Hea küll, Kristjan Sarv oli ka väga hea, kuigi temal on ka suur kogemustepagas pärisorjuseteemaliste rollidega. Nagu näiteks paar suve tagasi Aravetel mängitud „Unustatud hinged“.

Ägedaks elemendiks lavastuses on tammede lähistele pargitud igivana Belarussi traktor, mis vastavalt tänavuse teatrisuve tavale muidugi ka käima pannakse. Mõtlen siin Tiina Tauraite „Traktorit“, kus näitlejanna näitas ja näitab veel vist augustiski publikule ette, kuidas traktoriga sõita.

Kingime koos kõigile Eesti vähihaigetele võimaluse elada!
Annetama

Unistuste ajalooõpik, mida sul kooliajal ei olnud! Kõige suurem EV100 raamat vaid 15,90 €. Telli ette SIIT.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare