Tomskist Tapale ja tagasi ehk Lugusid raudteeinsener Karl Vainost

Karl Vaino, too “kõige kurja juur”, saab 90aastaseks. Vaino veedab oma vanaduspäevi Moskvas, Eesti ega eesti keelega tal enam kontakti pole. Aga mütoloogilisest Vainost on mõned lood veel rääkimata!

Ühel 1947. aasta sügishommikul astusid Tapa jaama saabunud Moskva rongilt maha kaks puukohvritega meest. Vanem neist, 1893. aastal Rakveres sündinud papa Genrih (kirikuraamatute järgi Hendrik), oli putkanud 1918. a Venemaale; kolmkümmend aastat noorem, Siberimaal Tomskis sündinud poeg Karl aga nägi Eestit esimest korda.

Vaevalt et kumbki neist oskas siis arvata, et kolmekümne ühe aasta pärast algab siinmail Karl Vaino aeg, mis kestab tervelt kümme pikka rasket aastat.

Valusa käega vanataat

Genrih seadis end sisse Rägavere kandis, Tomski Elektromehaanika Raudteeinstituudi lõpetanud noor insener Karl aga jäigi Tapale. Ta oli suunatud raudteesõlme veoenergeetikamajanduse tehnikuks. Aasta pärast oli Karl juba Tapa–Narva raudteelõigu elektrijõuseadmete ülem, ja öeldakse, et oma mõttelaadilt ning hingelt on ta raudteemeheks jäänud tänapäevani.

Raudteekooli õpingud vabastasid ta ka rindeleminekust. Väga paljud tema aastakäigu poisid jäidki sõtta.

Raudteemundris mehed on alati pidanud tegema täpselt seda, mis määrustikega ette nähtud.