Tõnisepäeval ei tohtinud kedrata ega võrku kududa, muidu sead ei sigi ja lambad hakkavad “ümber käima”. Samuti pidi tõnisepäeval treppi pesema – siis pidi pärast talve rikkus majja tulema.

Pärimust

Märjamaal kõneldi 70 aasta eest järgmist: Tõnisepäe oli vanal rahval suur püha, siis peeti pidu tõnnevaka juures. Tõnnevakka pandi igast uudsest, olgu toit ehk riie, mis aga tehti, sellest pandi osake tõnnevakka. Tõnisepäeval toodud see vakk tuppa ja peeti püha, seda austasid kõik. Ei tohtinud keegi tõnnevakale halba teha.

Jüri - Rahvas ütles ikka, et tõnisepäev on tõbepäev. Kui siis liha ei keedeta, siis ei lähe sead korda.

Peetri - Tõnisepäeva hommikul valmistati hääd toitu, kutsuti sugulased kokku ja siis läksid kõik lauta loomi söötma. Kõige alumine leib, mis jõulu- ja vana-aasta õhtul laual oli olnud, toodi aidast sisse ja söödi. Lõunaks keedeti pool seapead ja oasuppi.

Risti - Tõnisepäeval ei ole tööd tehtud. Selleks päevaks olnud õlut tehtud ja söök olnud alati laua peal. Kui mõni külaline tulnud, siis antud talle kohe süüa. Tänada pole söögi eest tohtinud.

Vändra - Tennüspäävä tetäs tsia-praasnik ja kutsutase vapa naase kokko. Sääl keedetäs tsiapääd ja andas viina. Sis lääväh tsiah kõrda.

Seto - Sel päeval peetakse praasnikuid Kulje vallas Kamenka, Meedova, Rositsa ja Selisa külades. Praasniku pidamine seisneb selles, et kutsutakse kõik sugulased kaugelt ja ligidalt kokku ja süüakse, juuakse ning lõbutsetakse paar-kolm päeva.