Tõnu Aav: Iga etendust peaks mängima kui elu viimast
Draamateatri mängukavas on teil praegu neli rolli. Kuidas end sellises olukorras tunnete?
Ma saan täielikult aru Ita Everist, kes ütles ühes intervjuus, et tema teatris kuidagi hääbuda ei taha. Loomulikult elasin ka mina seda vaikselt üle, kui peaosade vool lakkas. Kuid praegu rahuldavad mind täielikult kaks mängukavas olevat rolli - Werle "Metspardis" ja naaber Charley "Müügimehe surmas", mis on mõõdult küll väikesed, kuid mida ma ei pea väikesteks rollideks - mulle nad meeldivad.
Suurte rollide ärajäämise üks põhjus oli ka see, et majja ilmus uusi näitlejaid: Andrus Vaarik, Jaan Rekkor, Tõnu Kark, Ain Lutsepp, Guido Kangur. Loomulikult jäi vanematele rolle vähemaks.
70aastast näitlejat... kas ei peeta enam täies jõus olevaks? Ma olen sellele palju mõelnud ja ma ei ole vastust leidnud. Mäletan, kuidas Jüri Järvet ja Ants Eskola jäid teatris vaikselt ilma tööta.
Aarne Üksküla on öelnud, et talle väikesed rollid meeldivad. Teie olete kusagil väitnud, et olete tüdinenud neist väikestest sutsakatest.
Seesama sakslase Schaffi väike roll lavastuses "Kuu aega maal", kus saab ka laulda ja tantsida, ei tundunud mulle sugugi pisikese rollina, mis ei kujuta endast midagi.
Olete draamateatris olnud 47 aastat, ainult Ita Ever ja Ester Pajusoo on seal kauem töötanud. Kui palju on elu teatris muutunud?
Kui meie seitsmekesi oma lennust 1961. aastal majja tulime, siis ei olnud siin hulk aega noori näitlejaid olnud. Olime nagu mingid seitse imelooma. Meid jälgiti üsna mõtliku pilguga.
Praegu näiteks vaatasin mina paar-kolm lendu tagasi uute teatrikoolist tulijate poole suure respektiga, täitsa alt üles: et nüüd tuleb midagi nii nooruslikku, nii kaasaegset, hoopis parema ja targema mõttelaadiga.
Pikkamööda hakkasin vaatama, et see ei olegi nii väga sedamoodi.
Neil puuduvad kogemused ja nad peavad kõik praktikas omandama. Nüüd ma vaatan neid palju rahulikumalt ja kõigil on rahulikum. Aga kindlasti me ei joo noortega koos teatris, ei semutse.
Üks asi, mis mulle veel suhtluses ei meeldi, on see, kui keegi, kes mind ei tunne, kutsub mind eesnime pidi: "Kuulge, Tõnu!". Öelgu parem: "Kuule, Tõnu" või "Kuulge, härra Aav."
Olete teatri kõrvalt aastaid ka estraadi teinud, mida viimastel aegadel nimetasite küll teatraliseeritud etlemiseks. Kas nüüd on sedalaadi esinemised ära jäänud?
Olen nendeks paar korda kokku leppinud ja siis on selgunud, et mul on sel ajal etendus. Ma lihtsalt ei jõua neid enam planeerida - ja ausalt öelda ei tunne nende vastu ka enam huvi.
2003. aastast alates teete Feliks Vissina kaasa seriaalis "Õnne 13". Kuidas suhtute seriaalidesse?
Lembit Ulfsak ütles kord, et "Õnne 13" ta seebikaks mingil juhul ei luba nimetada. Eks ta pidas silmas seda, et "Õnnes" mängib kaunis palju kutselisi näitlejaid, kes ei taha midagi pahasti teha. Püüame seal kõik väga hoolega teha. Mõni seeria on hästi õnnestunud, mõni ei ole...
Halb seriaal on minu meelest "Eestlane ja venelane".
Olete olnud kaks korda abielus. Viimane abielu Murel Aavaga oli väga õnnelik ja harmooniline. Tänavu möödub Mureli surmast kümme aastat. Uut armastust leidnud ei ole?
Ei ole, ei ole. Mul on naistuttavaid loomulikult palju, aga niisugust tõsist kiindumust ei ole olnud. Ma tajun teda kogu aeg.
Mureli puhul meenub mulle, et ta oskas kassidega rääkida. Ma ei tea ühtegi teist inimest peale Mureli, kellele kassid oleksid vastanud.
Ükskord olin täitsa ehmunud, kui kass rääkis temaga pika jutu ära, kurtis mingi õnnetu juhtumi üle. See oli mingi ime, müstika.
Mõnele inimesele on midagi sellist antud.
Teie kaks poega esimesest abielust töötavad või on töötanud teatris: Ardi hinnatud butafoorina draamateatris, Lauri oli mõnda aega Rakvere teatris müügijuht. Noorim poeg Kristo teisest abielust on tehnikamees.
Tehnikamees küll, aga samas, kui oli üliõpilasteatrite ülevaatus, mängis ta seal tehnikaülikooli näiteringis ühte keskmise suurusega rolli. Ja - seda ei sobi küll öelda - mulle tundus ta seal kõige paremana.
Aga ta ei tunne huvi selle ameti vastu, talle piisab oma informaatikast.
Lauri tuli Rakvere teatrist tagasi Eesti Kontserdi produtsendiks, ju talle siis müügijuhi amet teatris ei meeldinud.
Lauri poeg Jürgen on mänginud nimiosa Malviuse lavastatud muusikalis "Oliver!". Nii et tema on töötanud Malviusega, mina ei ole.
Olite mõni aasta tagasi doktor Sullingu noa all. Kas südameoperatsioon muutis elukvaliteedi paremaks?
Jaa, täiesti. Enam ma ei võta nitroglütseriini tablette. Varem ma võtsin neid isegi trepist allatuleku järel, rinnus pigistas. Nüüd on ainult suured armid käe ja jala peal, kust võeti südame jaoks veresooni.
See on tegelikult suurepärane, et sai teha operatsiooni enne infarkti.
Mida suvel tegite?
Suvi oli hirmus töörohke. Ühel ja samal ajal toimusid Juurus "Mahtra sõja" lugemisproovid ja Kultuurikatlas "Meeste laulud", kus tuli olla eeslauljaks - see oli väga vastutusrikas roll. "Mahtra sõda" lugesime öösel kella nelja-viie ajal, kuulamas oli üks mees.
Läinud aastal mängisin Raasiku kultuurimaja mittetulundusühingus veel Ivar Põllu loos "Ernesaks ja Oamats" Gustav Ernesaksa. Algul nägin kõvasti vaeva, et Ernesaksa häält ja välimust tabada, kuni lõpuks me mingit välist sarnasust ei hakanudki enam taotlema.
Olete olnud suur reisija. Kas nüüd on reisimist vähemaks jäänud?
Ei ole midagi vähemaks jäänud, mõni aeg tagasi käisin Tenerifel ja koos teatriga Kreetal. Kipun küll oma viletsate puusaliigeste tõttu grupist maha jääma, selles mõttes oleks õigem üksi käia.
Milline on teie järgmine roll?
See on Mehhiko autori Juan Rulfo näidendis "Pedro Páramo", mille toob draamateatris lavale Ingomar Vihmar.
* * *
Tänaseks on esietendus juba toimunud, nii nagu ka Tõnu Aava juubeli tähistamine draamateatri laval Vana Baskini teatri etendusega "Viimane sigar", kus juubilaril on täita pensionil oleva koolijuhataja kandev ja mitmekihiline roll.