Tõnu Õnnepalu - kirjanik surnute külast

 (6)

Tõnu Õnnepalu - kirjanik surnute külast
Tõnu Õnnepalu ütleb, et linnatulek lööb ta sisemise rütmi sassi, kuid teinekord on vaja asju ajada ja inimesi näha. Kas või draamafestivalil käia või raamatut esitleda. Aga kodus on igal juhul parem. Seal ta näiteks kohvi ei joo...Foto: Sven Arbet

Õnnepalu on oma põlvkonna üks tuntumiad kirjanikke, ta saab 13. septembril 50aastaseks, ta on soetanud Hiiumaale vastse elamise ning talt ilmus just tuliuus maaeluromaan “Mandala”.

Kus sa praegu elad? Olen kuulnud, et sead Hiiumaal uut elamist sisse?

Selle järele lõhnab küll. Olen seal taas kaks aastat elanud.

Kuidas teil seal külas elu on, oled sa nii-öelda omakülamees ka, kogukond toimib?

Vaata, selles külas olen ma nüüd nii vähe aega olnud. Kaks aastat olin ma tegelikult keset Hiiumaad, kus on ka küla. Aga see on pigem endine küla, seal on järel vaid üks talu. Nii et seal on see küll pigem surnute kogukond, mälestuste kogukond.

Surnute kogukonnas?

Elasin vaikses paigakeses, kus kedagi rohkem enam ei ela. Aga see, et kogukonda pole – ikka on. Kui on midagi vaja, oled hädas, on ikka, kelle jutule minna. Sina tunned inimesi ja sind tuntakse. Siis saad aru, kui palju on väärt, et oled ühes kohas kaua olnud.

Kas teil sellised asjad on lähedal nagu tuletõrje, pangaautomaat, kool ja pood?

Seal metsa sees ei ole midagi. Mets. Poebuss käib teeotsa, sellele ma veel pole jõudnud. Pood on 15 kilomeetrit, käin autoga. Sellises kohas peab päris kangelane olema, et ilma autota elada.

Kas meil, eestlastel, läheb hästi või viletsasti? Sul ei teki tahtmist viriseda-nuriseda?

“Ei tohi nuriseda,” nagu vanaproua Helmi ikka ütles Hiiumaal. Kui elada saad, mis sa ikka nurised. Kui süüa on ja katus on pea kohal. Väga paljudel on raskem oma asjadega hakkama saada. Seda, et raha on otsas, on ikka olnud, aga näljas ma pole selle pärast kunagi olnud.

Ma ei tunne ka, et mul oleks õigust rääkida maainimeste nimel. Maainimene on see, kes maast elatub, kas põllust või merest või metsast. Mina vaid elan maal, oma peatoiduse saan ma kirjutamisest, kokkuvõttes linnast.

Haritud maalappi pole, loomi?

Loomi olen pidanud, lambaid. Lehma isegi, mullikat. Kõiki olen pidanud. Aga praegusel hetkel üle kassi looma pole. Maalapp on ikka, kuidas sa saad elada maal päris ilma maata, mis mõtet sellel oleks? Oma kartul ja köögivili ikka, vähemalt mingil määral. Metsast saab marju jne. Maal elades ikka tekib side maaga, aga sellegipoolest pole ma tõeline maainimene.

Uus raamat – miks “Mandala”? Kõlab idamõjuliselt.

See, miks selline pealkiri, tuleb välja, kui läbi lugeda, ma ei taha päris lõpuni ära seletada.

Ühelt poolt toimub seal tõesti mandala tegemine – Ladhaki mungad teevad ühes Eestimaa mõisas liivamandalat, ma olen ise sellist pilti näinud. Teiselt poolt on mandala muidugi sümbol. Ühekorraga täiuslikkuse ja kaduvuse sümbol.

Lõpuks on elujuhtumid ka nagu mandalad: võime realiseerida unistuse, peaaegu täiusliku, aga see ei jää püsima.

Kas sul on olemas mingid objektiivsed mõõdupuud maailma headuse ja kurjuse mõõtmiseks, mulle vahel tundub, et on?

Ei ole. Me ise oleme need mõõdupuud, aga vigased mõõdupuud. Kõik me teeme elus kurja, mida on raske tagasi võtta.

Kellelegi ei saa öelda, mida ta peab tegema, selle peab igaüks ise ära tundma.
Edasi lugemiseks logi sisse, telli digipakett või osta päevapiletartikkel
0,59 € Osta artikkel
Tutvu maksevõimalustega >>

Loe lisaks värskes Maalehes ilmunud lugusid!

Loe lisaks Liitu uudiskirjaga
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare