Toomas Leius: Kui ma Wimbledoni võitsin, hakati tegema uute hallide rajamise plaane


Toomas Leius: Kui ma Wimbledoni võitsin, hakati tegema uute hallide rajamise plaane
Selles majas Kadriorus Köleri tänaval möödus Toomas Leiuse noorusaeg.Foto: Ingmar Muusikus

Kadrioru tennisekeskuses ootan mõnda aega, kuni Eesti spordi kunagisi suuremaid ja säravamaid tähti oma elu teab mitmenda mängu on lõpetanud ja higisena, kuid küllalt värskena minu ette ilmub.

Toomas Leius meenutab, et kui Evald Kree käis oma šeflusalusest Tallinna Raua tänava koolist lapsi välja valimas, siis nopiti välja ka tema naabripoiss.

“Mina läksin lihtsalt kaasa. Vahtisin halli uksel, kui poisid trenni tegid,” jutustab Leius. “Eks siis Kree küsis, et kas ma ka proovida tahan. Lõi mulle siis võrgu juurest palle ette, aga mul polnud mingeid probleeme need nii ees- kui tagakätt tagasi saata. Oskasin lüüa lendpalli, rabakut… Perfektselt. Ja need paarkümmend minutit seal otsustasid minu edasise sportlasekarjääri.”

Sündinud talent

Talent võimaldas Toomas Leiusel juba paari-kolme aasta pärast vastu astuda Eesti tollasele tennise koorekihile, kelle moodustasid Erik Kedars, Heldur Hiop, Rein Lüüs, Jaak Parmas jt.

Anne — see müstiline taeva kingitus korvas kõik. Ka Leiusele oli antud kõik, mille saavutamiseks teine peab hirmsat vaeva nägema.

Toomas Leius on sündinud Tallinnas Lastekodu tänavas 28. augustil 1941 ehk, nagu ta ise ütleb: “Päeval, mil sakslased ühest uksest tulid ja venelased teisest läksid.” Kas ta oli vanemate esimene laps, seda Toomas päris täpselt öelda ei oskagi. “Kuuldavasti oli isal teinegi poeg, kes oli minuga väga sarnane. Isal oli kombeks öelda, et elama pead nii, et vasak käsi ei teaks, mis parem teeb.”

Vanemad abiellusid 29. novembril 1940 ehk isa sünnipäeval, Toomas tuli ilmale täpselt üheksa kuud hiljem.

Pinksiäss Leius

Selleks ajaks oli isa Karl Johannes jõutud Vene väkke mobiliseerida. Sai sõjas haavata… Nii et poega nägi ta alles 1944. aasta sügisel.

Kogu karm sõjaaeg veedeti Tallinnas, kui mitte arvestada üksikuid põikeid Lehtsesse emapoolsete sugulaste juurde. Isapoolsed vanavanemad elasid Võrumaal Osulas, isa õde oma mehega Urvastes. Nii et Toomas on “segavereline” — Järvamaa ja Võrumaa juurtega.

“Mingi aja elasime Narva maantee lähedal Karu tänavas. Oli sihuke väga madal maja. Elasime suures kuuetoalises korteris, kus peale meie oli veel hulk inimesi. Otse meie all elasid Tõnisted — Tõnu ja Toomase isa ja vanavanemad.”

Pärast sõda töötas Toomase isa algul autojuhina, siis valiti artelli Mööbel esimeheks. “Ta sai inimestega hästi läbi ja nii ta sinna siis valitigi. Kui loodi mööblivabrik Standard, oli ta selle direktori asetäitja. Peale mööbli tehti Mööblis ka lauatenniselaudu.”

Sestap oligi lauatennis esimene spordiala, mida Toomas Leius usinamalt harrastama hakkas. “Ja mängisin kaua, viimati tulin siinsamas noortepargis Tallinna meistriks 1954. aastal. Siis olin juba tennise juures ning ei tahetud, et ma pinksiga oma rannet rikuksin.“

Karu tänavas elasid Toomase vastas kaks poissi, kes tegelesid maadlusega. “Käisin nendega siis hoovis palli mängimas. Nii et sporti olen teinud sellest ajast, kui ma siit ilmast juba midagi mäletan. Karu tänavas olin ma ju alles nelja-viieaastane!”

Rippudes ja hüpates

Koolitee viis Toomas Leiuse reaalkooli ehk tollasesse 2. keskkooli. “Elukoha järgi oleksin pidanud minema Raua tänava kooli. Seal õppis enamik mu tollaseid treeningukaaslasi.”

Õppimine erilisi probleeme ei valmistanud, kuna lugemise sai ta selgeks juba viieaastaselt. Ning arvutas kooli minnes kolmanda klassi tasemel.

“Aga pea lihtsalt pidi jagama, sest tegelesin ju nii paljude asjadega.” Nimelt käis ta ka Kaar-li puiesteel laste muusikakoolis klaverimängu õppimas. “Kodus harjutasin vähe, käisin ainult tundides. Ja muusikukarjäärist ei unistanud ma kunagi. Aga kaunist muusikat armastan kuulata tänapäevani.

Paar aastat käis Toomas Kadrioru tenniseväljakutel. “Olin pallipoiss. Ostsin reketi ja reketikoti. Meie maja esine tänav oli asfalteeritud. Kõrvalhoovis oli ka mängimiseks mõnus tuulevaikne nurk.“

Toomas mäletab, et talle meeldis palli vastu seina taguda, algul toksis pinksipalle, siis puulabidaga juba tennisepalli. “Talvel tagusin toas vastu kahhelahju.”

Tema anne ulatus palju laiemale kui ainult tenniseväljakule. “Olin linna noortemeister korv- ja võrkpallis, kõvasti sai jalgpalli taotud. Olime selles linna teised. Mind pidi seal igale poole jätkuma, nii kaitsesse kui rünnakule.”

Mitmel rindel

Loe veel

Aga jalgpallistaadionil Kadri-orus oli Toomas olnud ametis juba õige väikese klutina. “Panin tabloole numbreid üles, küündisin ainult alumise reani, ülemisse pidi keegi teine panema. Õnneks olid alumise rea numbrid meie meeskonna ehk Dünamo omad.”

Miks Toomas Leius nii mitmekülgse spordimehena ikkagi tennise juurde jäi?

“Ei oska täpselt isegi öelda. Sport paelus peaaegu täielikult. Kui tenniseplatsid hõivatud olid, sai Kadrioru staadionil kaugust ja kolmikut hüpata, joosta tõkkeid…”

Aga Kree võttis andeka poisi oma gruppi ja see määraski tuleviku. Omavanustega sai ta kähku hakkama, õige varsti jõudis järjekord ka vanemate kätte. Eks see oli neile muidugi valus üle elada, aga mis parata.

“Minu kohta oli kasutusel pilkenimi “meistersportlane”, aga kui ma selle nimetuse 16aastasena sain, polnud enam midagi öelda. Samuti kui soovitati mul naljaviluks Wimbledoni sõita. Noh, käisin ju sealgi varsti ära ja võitsin pealekauba.”

“Evald Kreega istusime kord kuus koos ja arutasime kõik küsimused läbi — tennisetreeningud, kool, võistlused, laagrid jne –, kõik sai paika pandud. Kree oli praeguse aja mõistete järgi ideaalne mänedžer ja suurepärane organisaator. Väljakul toimuv ja üldfüüsiline pool, samuti võistlustaktika valik olid juba minu otsustada. Suureks toeks oli mulle minu partner treeningul ja võistlustel Jaak Parmas. Oli vanema ja kogenenumana kümmekond aastat inimeseks, kellele võisin loota.”

Hea pea

Meistersportlaseks sai Leius oma vanuse kohta erakordse saavutuse eest — tuli 1957. aastal “vanade” seas NSV Liidu meistrivõistlustel pronksme-
dalile!

Ei suuda kuidagi jätta küsimata, kas ei vaeva Toomas Leiust kahetsustunne ainult oma “suure kodumaaga” piiratud võimaluste pärast. “Ma elasin ka siis väga hästi,” vastab ta kindlalt ja ruttu.

“Siin olin ma absoluutses tipus. Oleksin seda olnud ka maailmas, kui oleksin välismaale läinud. Kui profid Tallinnas 1961. aastal mängimas käisid, mulle selline ettepanek tehtigi. Ning eks mul endalgi käis mõte peast läbi. Aga mis mu sugulastest siin oleks saanud ning minust seal? Kes ütleb, et mind seal lihtsalt poleks ära koristatud?”

Meenutuseks. Enne 1968. aastat mängiti raske raha eest just Krameri kuulsas profitrupis, kuhu kuulus kümme tennisisti.

Kuidas Toomas Leius spordi kõrval õppimisega hakkama sai?

“Väga harva, kui kodus raamatu jõudsin lahti teha. Kui hiljem laagrid ja võistlused tulid, tekkisid ka probleemid — liiga suured pausid tulid sisse. Aga enne Wimbledoni võitmist 1958. aastal tegin reaalkoolis kõik kuus eksamit ainukesena viie peale.”

Kas edu noorele mehele ka pähe hakkas?

“Kes seda nüüd oskab öelda. Igatahes tüdrukutega ma neil aastail eriti ei tegelnud. Polnud lihtsalt aega.”

Vanemad suhtusid poja hämmastavasse edukäiku rahulikult. “Ei käinud nad minu treeningutel, ning võistlustelgi olid kohal suhteliselt harva. Ei suunanud nad mind sporti tegema ega käinud millegagi peale. See oli ikkagi minu enda otsus, minu vaba valik.”

Võidus kindel

Esimese välismaasõidu tegi Toomas Leius Rumeeniasse. Wimbledoni noorteturniiri võitmine oli kolmas piiri taga käik. “Mul läks see võitmine seal väga kergelt. Olin seda oodanud. Teadsin seda!”

Pärast N Liidus kolmandaks tulemist hakati Toomas Leiusele maksma stipendiumi, algul 800 rubla (pärast rahareformi 80), hiljem tõusis see summa 250 rublani.

Siis võitis ta juba enamiku NSV Liidus peetud turniiridest, 1963. aastal aga tuli esimest korda NSV Liidu meistriks.

“Nõukogude Liidus mängiti Leningradis tehtud pallidega, välismaal rahvusvahelise standardi omadega. Neil oli tohutu vahe. Vene omadega normaalset tennist mängida oli päris raske.”

Esialgu piirdusidki NSV Liidu tennisistide suurturniirid Wimbledonis käimisega. Järgmised suure slämmi turniirid avanesid alles 1965.

Miks ei enne ega pärast Toomas Leiust mitte kunagi meie tennisetaevasse säärast tähte pole tõusnud?

“Mine tea, võib-olla ütles mu ema sõnad peale,” naerab Leius. “Kui ma Wimbledoni võitsin, hakati tegema suuri plaane uute hallide rajamiseks. Wimbledoni noorteturniiri järgsel vastuvõtul ütles tollane tenniseföderatsiooni president Jüri Rebane, et peale Kalevi halli valmimist on meil varsti 25 Leiust. Mille peale minu ema ütles: “Toomase-taolist ei ole olnud ega saa kunagi olema!””

Toomase Leiuse lapsepõlvekodu juures Köleri tänavas on läbematu aeg vähe muutnud. Ikka needsamad armsad eestiaegsed puumajad oma lastelembeste õuedega. Ainult lapsi on siin nendes kunagi kärarikastes paikades üha harvemini näha.

Tennisekuulsus näitab ära oma siinsed pallimängupaigad. Ning selle, kuhu pall võis sattuda, kui liiga kõrgelt lõid või kui löök liiga madalaks jäi. Tuli lüüa täpselt. Koduõuel tekkinud löögitäpsusest saigi tulevase tähe tõeline trump.

Tennisekeskuse seina ääres päikeselaigus juttu ajades näeme, kuidas kohale ilmub joogiveevedaja oma käruga. Toomas Leius teeb talle viisakalt ukse lahti.

Esimene kord mees ainult tänab. Ent teine kord peab vajalikuks öelda: “No on alles lugu, kui niisugune mees sulle ukse lahti teeb!”

Meelde tuleb tänapäeval pea iga vähegi mingil moel silma torganud inimese kohta liiga lobedalt kasutatav sõna “legendaarne”. Toomas Leiuse puhul see kõrva küll ei riivaks.


TOOMAS LEIUS

- Sündinud 28. augustil 1941 Tallinnas

- Abielus, neli last

Haridus

- Tallinna 2. keskkool 1959

- Tallinna Pedagoogilise Instituudi kehakultuuriteaduskond 1968

Saavutused

- Wimbledoni noorteturniiri võitja 1959

- 4kordne NSV Liidu meister üksik-, 2kordne paaris- ja 4kordne segapaarismängus 1963–1968

- 9kordne Eesti meister üksik-, 6kordne paaris- ja 8kordne segapaarismängus 1958–1972

- EM-võistluste pronksmedal üksikmängus 1970–1971, hõbemedal paarismängus 1971

- Queens Clubi turniiri finalist 1963

- Monte Carlo turniiri poolfinalist üksikmängus ja võitja segapaarismängus 1969

- Universiaadil Budapestis 3 hõbemedalit 1965

- Universiaadil Torinos 1 kuld- ja 2 hõbemedalit

Töö

- Tennisetreener Usbekistanis, Gruusias, Saksamaal

- Kadrioru Tennisekeskuse treener 1997–2001

Autasud

- NSV Liidu teeneline meistersportlane 1963

- Eesti parim sportlane 1961, 1963, 1965

- Gruusia NSV teeneline treener 1985

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare