Toomas Lepp: Minu perekonna lugu on armistanud mu südame

Olen sündinud 1950. aastal Kasahstanis Kengiri vangilaagris. Mu isa oli Hispaania kirurg Julian Fuster-Ribó ja ema eestlane Eha Lepp.

Mu vanaisa ja vanaema surid 1928. Nii võtsid minu ema kasvatada tema vennad – Tartu Ülikooli arstiteadlasest professor Feliks Lepp ja rõivakaupmees Karl Lepp.

13. juunil 1941 deporteeriti minu ema, minu onu Felix Lepp juunior, vanaonu Karl Lepp, tema abikaasa Tamara Lepp ning nende tütar Helje Lepp. Onu Felix arreteeriti kontrrevolutsioonilisse organisatsiooni kuulumise pärast. Vanaonu Karl kui suurärimees ja Kaitseliidu tegelane lasti 1942. aastal maha. Felix Lepp juunior suri samal aastal laagris.

1946. aastal püüdis ema Siberist põgeneda, kuid ta võeti kinni ja määrati kümneks aastaks range režiimiga kolooniasse. Nii jõudis ta Eestisse tagasi 1956. Tagasi tulid ka Tamara ja Helje Lepp. 1961. aastal nad rehabiliteeriti.

Minu isa, kirurg Julian Fuster-Ribó võitles Franco vastu Hispaania kodusõjas vabariiklaste leeris, oli Hispaania Revolutsiooniarmee peaarst, Hispaania kompartei liige. 1940. aastal sattus ta koos perega NSV Liitu. Töötas sõja ajal arstina Moskvas, Uljanovskis jm.

NSV Liidus avanes talle arvatust sootuks teine pilt. Nagu paljud teised tol ajal NSV Liitu sattunud hispaanlased, üritas ta pärast sõda välja pääseda, kuid tulutult.