Tõstamaa ellujäämine sõltub koolist
Tõstamaal olles ei saa kuidagi mööda minna kohalikust koolist. Nagu igas väikses kohas, on koolist kujunenud siinse elu ja surma küsimus. Kool on paiga süda.
Kui siia värsket verd ehk lapsi enam tulemas pole, satub kahtluse alla ka elu edasikestmine. Miskipärast tunnetad seda üldist reeglit just Tõstamaal eriti teravalt. Tundub, et vaevalt leidub Eestimaal paika, kus lastele mõeldaks rohkem kui siin. Ning ometigi...
Läheb aina raskemaks
Tõstamaa kooli direktor Toomas Mitt, pikakasvuline sportliku olemisega mees, ise Tõstamaalt pärit pole. On siit hoopis kaugelt, Ida-Virumaalt Kiviõlist. Aga on õppinud Tartus ja Tallinnas ning siis suunamisega siia kanti sattunud. Olnud direktor läheduses asunud Pootsi koolis, seejärel ehk nüüd juba kümme aastat Tõstamaal.
"Minu ema elas siinkandis Audrurannas," ütleb Mitt. "Nõnda siiapoole vaatama juhtusingi. Pootsi koolis oli aga parajasti võimlemisõpetajat tarvis."
Endisele käsipallurile istus pedagoogitöö rohkem kui treeneri oma. Hea meelega oleks ta õpetaja praegugi, kui ainult riik rohkem palka maksaks. Direktori tütar õpib esimest aastat Tartus arstiteadust, poeg isa koolis 12. klassis. "On hea peaga poiss, aga muusika on teda niivõrd haaranud, et ei saa enam kitarri poisi küljest lahti," on isa murelikult uhke. Kohalike poiste bänd tegutseb siinsamas lähedal rahvamajas.
Tänaseks õpib Tõstamaa valla ainsas järelejäänud koolis täpselt kakssada last. Murettekitavalt vähe läks lapsi Tõstamaa kooli sel aastal - ainult üksteist. Hariliku veerandsaja asemel möödunud aastal lõpetas põhikooli 33 õpilast, nukraid mõtteid mõlgutama võiks panna ka gümnaasiumi õpilaste koguarv - ühtekokku vaid 44 noort. Eelmise aasta abituuriumi moodustasid kaheksa tüdrukut. "Ilmselt on kogu meie haridussüsteem selline, mis poistele eriti ei istu," arvab direktor.
Õnneks uut koolimaja ei tehtud
Praegu mingeid kooli sulgemise hirme veel ei kogeta. "Kui aga need väiksemad klassid sealt altpoolt peale tulevad, läheb juba raskeks," vaatab koolijuht tõele näkku.
Tõstamaa vallas on läbi aegade asunud õpilaskodu. "Kui ma Pootsis alustasin, elas seal 25 last Manija saarelt. Nüüd elab siin vaid üks selle saarekese tüdruk. "Nii et sellised muutused."
Õpetajatepuudust Tõstamaa koolis pole. Puudust tuntakse praegu üksnes logopeedist. "Praegu on meil isegi õpetaja Ameerika Ühendriikidest. Kunagi oma ülikooliõpingute ajal tegi ta dokfilmi Eestist. Vaatas siis kuulutust, et Tõstamaal vajatakse õpetajat, võttis meiega ühendust. Oleme temaga rahul, tubli noormees. Alati mõnus ja särasilmne."
Tõeline ime on aga Tõstamaa koolihoone ise. Vapustav! Rohkem kui 200 aasta vanune maja on teinud läbi täieliku noorenduskuuri. Kool tegutseb siin muide juba alates 1921. aastast. Siis otsustati, et kõik maja uhked lae- ja seinamaalingud tuleb kinni katta ja ära peita. "Küllap oli põhjuseks funktsionalismi taotlus, kõik pidi koolihoones olema hele ja valge," arvab Toomas Mitt. "Ja eks see vastumeelsus 700aastase orjapõlve vastu andnud ka tunda. Mis vähegi mõisat meenutas, tuli kinni katta!"
Õnneks ei suudetud 70ndate keskel tekkinud ideed Tõstamaale uus koolihoone püsti panna ellu viia. Vastasel korral oleks maja juba praeguseks tublisti lagunenud, jagades Ahja mõisahoone kurba saatust.
Renoveerimistööd said hoo sisse 1998. aastal. Pööningult hakati peale ja lõpetati 2004. aastal keldris. Igal suvel vaevas koolijuhte mure, kas suudetakse septembris üldse koolitööd alustada.
Kooliga ühe katuse all on juba poolteist aastat asunud ka kohaliku kandi muuseum. Praegu ollakse ametis kõiksugu vanavara kogumisega.
Laste huvi tõstmiseks kodukoha vastu on keskkooli õppekavas sees turismiõpe. "Kogu piirkond ise soosib seda. Häärber on suvi läbi avatud, õpilased giididena siin tööl. Eelmisel suvel käis kolm tuhat külastajat."
Meie kõrval istub Pärnu Postimeest lugev noor mees, keda pean ekslikult abituriendiks. Tõstamaa kooli lõpetanud ta ongi, ainult et juba mõne hea aasta eest. Praegu on Aimar Siliväljast saanud kodukooli ajalooõpetaja. "Kooli tulin õpetama juba Tallinnas ülikoolis õppides. Kahjuks ajalugu teab mis populaarne õpilaste hulgas pole. Süüdi on suhteliselt igavad õppekavad." Aimarit ennast huvitab rohkem vanema aja ajalugu.
Praegu elab Aimar veel vanematekodus ja tuleb palgaga toime. Kui oma pere loomiseks läheb, õpetajatasust enam ei jätku. Kolm aastat elu pealinnas seda teab mis kütkestavaks ei teinud. "Aeg-ajalt võib linnas elada, kuid maaelu vastu ma seda kunagi ei vahetaks."
Tunde tuleb Aimaril nädalas anda paarkümmend, mida ta peab täiesti talutavaks koormuseks.
Et koolitöös hea tahtmise ja armastuse korral midagi hullu pole, tõestab oma praktikaga kooli tõeline raud-, et mitte öelda kuldvara - üle viiekümne aasta pedagoogitööd teinud õppealajuhataja Lya Vesik. Kas lapsed on aegade jooksul ka paremaks või halvemaks muutunud? "Lapsed on targemaks muutunud, loevad rohkem. Ainult suitsetamine ja viinajoomine on asjad, mida varem laste seas nagu ette ei tulnud."
Teeme ekskursiooni mööda kooli ajaloolist maja, kus igal pool on esile toodud ja säilitada püütud mõisa viimase sakslasest omaniku (1897-1919), maailmakuulsa orientalisti ja sanskriti keele tundja Alexander Wilhelm Stael von Holsteini salapärasevõitu märke ja jälgi. Mitmes Euroopa ülikoolis orientalistikat õpetanud mees asus 1920. aastal elama oma vaimsele kodumaale Hiinasse, kus ta ka 30ndate lõpul suri.
Tõepoolest, selles majas õppimine jääb Tõstamaa jütsidele eluks ajaks meelde. Direktor tunneb maja ajalugu detailideni välja. Aastatepikkune renoveerimistöö on kõik millimeeter-millimeetrilt meelde söövitanud.
Mõisaesisel kasvasid Toomas Miti siia tulles pärnapuud ja tee kulges viis-kuus meetrit paremal. Direktor laskis need möödunud sajandi keskel istutatud puud maha võtta. Lähtudes mõisauurija Ants Heina sõnadest: "Mõisapargi kõige parem sõber on mootorsaag!" Et pole nii, et igaüks istutab, mida tahab ja kuhu tahab. Nüüd on mõisa viiv ala muruväljak, mis lõpeb purskkaevuga. On avarust, suursugusust, meeldejäävust. Selline koolitee juba kergesti ei unune!
Läheme koos ringiseegava lastekarjaga kooli kunagises mõisatallis asuvasse sööklasse. Ei mäleta, millal mind viimati nii ohtralt oleks kusagil teretatud. Minevik ja tänapäev saavad Tõstamaa koolis kokku kõige meeldivamal moel. Sööklas pakutav supp viib keele alla. Otse laudade kõrval on säilitatud ka kolm kunagist hobuste sööginõud, et ei unustataks, kus tegelikult viibitakse.
Vahetunnis saame jutule kahe abituriendiga - Marvin Miti ja Karlo Saluga.
Mõlemad poisid löövad vabal ajal kaasa orkestris, Marvin mängib trombooni, Karlo kitarri. Musikaalsed mehed, peale nende on veel klassis ka trompetimängija! Noortepidusid korraldatakse Tõstamaal harva, poisid on kuulnud, et vallal on kavatsus siia noortekeskus luua. Suurema peo pidamiseks tuleb rattad või sammud Pärnu poole keerata.
Karlo sihib pärast kooli lõpetamist Viljandi kultuurikolledžit. "Lavakunst huvitab." Tuleb välja, et see ei jäta ka Marvinit ükskõikseks, nii noores eas on kindlate plaanide pidamine vist üldse raskevõitu asi. Mõlemad on veendunud, et kõrghariduseta siin ilmas enam hakkama ei saa.
Linnaelu on nad mõne päeva proovinud, metsade keskel sündinud inimesele tundus see ahistav. Armsaks paigaks on Marvinile kodulähedased metsarajad, kus ta jooksmas käib. Peatse kaitseväkke mineku kohta ütlevad poisid mehiselt: "Tuleb lihtsalt teha mis vaja. Oma isamaa nimel!" See on selge jutt.
Efeline Liiv, elupõline bioloogiaõpetaja, on Tõstamaa tõeline metsaema. Koolist leiab teda praegugi, mis sest et õpetajana astus viimati laste ette tervelt 17 aastat tagasi. Aga loodusehuvi kõrval teeb isetegevust koos folkloorirühmaga Vokiratas. "Mõtlesin, et lähen siis koolist, kui olen veel normis. Siis olid mu kolm poega ka kõik ülikooli läbi teinud." Üks Efeline poegadest on tuntud filmimees Urmas E. Liiv.
Praegu korraldab Efeline Liiv lastele matku kodukandi loodusesse, teeb parajasti seenenäitust. Tõstamaa 15punktiline ning kahe ja poole kilomeetrine matkarada on samuti proua Liivi looming.
Tee ääres vilksatab vallamaja, mis tuletab meelde majakest Hansu ja Grete muinasjutust ehk tekitab mõtte murda ja maitsta. Vaatamisväärsus on ka kohalike noorte oma algatusel ehitatud bussipaviljon. Korrataotlus pole kandunud mitte ainult elavatele, vaid ka surnutele - sedavõrd korras kalmistut annab Eestimaalt otsida. "Siin hool siin õnnistus..." meenuvad Juhan Liivi luuleread.
Võtame koos Efeline Liiviga suuna Tõstamaa ühe tuntuma loodusliku vaatamisväärsuse ja kõrgeima koha - Levaroti nime kandva luite poole. Luiteid katab vägev männimets. Meie teejuhi sõnul on siin tegu tõstamaalaste armsaima jalutuspaigaga. Paarikümne meetri kõrguse luite otsa ronides saab väga hästi kontrollida oma tervislikku seisundit - kui tippu jõudes hullusti ei ähi, pole tervisega veel hullemat lahti.
Efeline Liiv räägib ära ka Levaroti nime saamisloo. Kui mõisavalitseja Tootsi (pane tähele!) ajal soopõldusid tehtud, veetud alevi mägedest liiva. Teomeestel olid leivakotid kaasas. Riputanud need siis kõige kõrgemal mäel olnud puu otsa. Kui kõht tühjaks läks, tuldi kottidele järele, neid polnud aga kusagil. Siis käratanud keegi: "Kuradi levarotid!" Tegelikult polnud süüdi rotid, vaid hoopis alevi pasatskid. Mäele aga jäi nimi külge.
"Vallavanem on väga võimekas inimene. Ei oska loetledagi kõiki asju, mida ta siin on korda jõudnud saata. Ja on valla eest kõvasti väljas. Nagu öeldakse, et kui uksest aetakse välja, tuleb aknast sisse." Ning Tõstamaal ringi liikudes saad aru, et see jutt pole mingi tühi kiidukõmin.
Vägisi meenub sõit Rootsi Nõukogude aja lõpul, mil seal imetletud puhtus ja kord tundus meile igavesti kättesaamatuna. Nüüd Eestis leiad üha sagedamini paiku, kus see "muinasjutt" ometi teoks on saamas. Ning see lisab tublisti usku Eesti asjasse.
Puhtus kasvatab ja distsiplineerib inimesi. Need ajad, kus prügi muretult mõisa köie mentaliteediga maha loobiti, hakkavad mööda saama.
Lõpuks avastame Tõstamaal ka ühe puudujäägi. Nimelt pole siin terve aasta olnud apteeki. "Apteeker läks pensionile. Uut pole tänini ilmunud. Arvavad ikka, et apteek ei majanda end siin ära," kurdab proua Liiv. Perearst kohapeal küll tegutseb, ent apteegindus pole tema asi. Retsepti kirjutab välja, ent rohtu tooma tuleb minna Pärnusse. Edasi-tagasi sõit bussiga maksab aga 70 krooni. Kui valuvaigistit vaja, on lausa põrgu lahti.
Vahuvee pere talvepuhkus
"Talvel äri absoluutselt ei lähe," ütleb Tõstamaa ainsat söögikohta, Liivi baari koos emaga pidav 35aastane Sander Vahuvee. Suvel on muidugi käed-jalad tööd täis. Nii tullakse ots otsaga kokku. "Ülalpidajaiks" on eelkõige turistid, omakandi rahvas tuleb koduse söögiga toime.
Vastu on pandud tervelt viisteist aastat. Alustati sõõrikubaariga, viis aastat hiljem hakati ka sooja sööki pakkuma. Aga vähe sellest. Samas majas pidas leivaäri juba eelmisel Eesti ajal Sanderi vanaisa. Vene võim "laenas" selle hiljem oma leivatööstuseks.
Sander ise on lõpetanud Pärnus kutsekeskkooli puutöömehena, siis aga näitas saatus kätte hoopis teise raja. Kui küsin, paljusid tema koolikaaslasi näeb veel Tõstamaa vahel liikumas, jääb Sander Vahuvee sügavalt mõttesse. "Vähe, väga vähe." Teda ennast hoiab siin kiindumus kodukandi kaunisse loodusesse. On ise ka väikest viisi spordimees.
Täna on baaris hämar, valguseandjaks võbisev küünlaleek. Kolmandat päeva on elektriga midagi korrast ära. Elektriposti juures ongi kamp mehi usinasti ametis. Mida kauem sa ootad, seda rutem ta tuleb!
Kui Sander köögis meile kotlette praeb, astume aleviku kesktänava äärde mõnusat kolkavaikust nautima. Siitsamast hargnevad teed siia ja sinna. Vaikus on lausa käegakatsutav, igatsetav ja peletav üheaegselt. Mõtled, kas tahaksid siin elada. Kui oled näiteks noor ja hing seletamatust elevusest tulvil...