“Traditsiooni tarkus” mõtestab olemist
Peeter Liiv, teie saatesari kannab sügavmõttelist pealkirja “Traditsiooni tarkus”. Avage palun lugeja jaoks selle sisu pisut lähemalt.
Mida kauem kultuurikogemus on küpsenud, seda sügavam ja teadlikum see on. Vähemasti inimese sisemaailma avastamisel.
Traditsiooni vanus ulatub tuhandetesse aastatesse, mistõttu siin ollakse jõutud nii-öelda Absoluutse Tõeni. Alles praegu on sellele järele jõudmas ka kaasaegse Lääne “teadvuseteadus” – transpersonaalne psühholoogia.
Kui tähtis on raskel ajal rääkida inimestega väärtushinnangutest, iseenda mina tundmaõppimisest jms?
Sedavõrd, kui see aitab kaasa inimeste koopeerumisele ja kogukonnastumisele uuel tasandil. Vaimsus ilma võimeta ühiskonda parendada võib osutuda lihtsalt põgenemiseks tegelikkuse eest.
Seetõttu on üks minu meelisteemasid praegu “Isiklikult külluselt (puuduselt) ühisele toimetulekule”.
Millega on raskustesse sattunud inimesel tavaliselt kõige raskem harjuda? Kuidas on teda võimalik aidata?
Oma väetisusega – kui välised “kargud” on alt ära kukkunud. Aidata saab, õpetades abivajajale lihtsaid, kuid tõhusaid eneseväestamisharjutusi (nagu teen seda ka oma Interneti-kursustel) ja kaasates teda uute, kogukondlike võrgustike rajamisse.
Oma energiate (sealhulgas seksuaalenergia) valitsema õppimine toob välja surutisest ning tõstab järsult leidlikkust, loovust ka välismaailma humaniseerimisel. Rakubioloog Bruce Liptoni “uus bioloogia” kinnitab, et inimelu ebatäiuse põhjuseks pole mitte geenid, vaid täiel määral keskkond. Kui see külvab näiteks korratust, usaldamatust, hirmu, on tagajärjeks jõuetus ja juhmus (taipamatus). Seega – rahuldamatus, õnnetuolek.
Kas elus on olemas täiesti lootusetuid olukordi? Kui jah, siis kuidas neid ära tunda?
Kas ummikusse aetud inimesed sooritavad meeletusi (näiteks endatappe)? Aga – tõeline loovus sünnibki lootusetusest. Kõik senised Lood peavad olema ammendunud, et luua ühtäkki täiesti uus Lugu. Näiteks Toimetuleku-Eestist, kus igaühe materiaalne turvalisus on endastmõistetav.
Kui sellele lisandub veel ka oskus ligi pääseda ammendamatule elujõu allikale meis endis, olemegi “paradiisis” – kus kõik puhkeb õitsele. Mil me ei ela enam õpitud abituses ega igakülgses sõltuvuses kellestki teisest – ei seesmiselt ega väliselt.
Traditsioon on sellest võimalusest väga teadlik – täiskasvanuks saamisest, oma inimpotentsiaali teadlikust teostama asumisest. Mitte asjata pole IQ-le ja EQ-le lisandunud SQ – spirituaalne intelligentsus.
Ja elukestvale õppimisele elukestev areng, milles isegi meelelahutus on meelttervendav. Meie eesmärk pole ju saada täiuslikuks, vaid terviklikuks – Haavatud Tervendajaks (šamaani nimetus läbi aastatuhandete).
Öeldakse, et inimene vajab usku. Kuidas peaks seda enda jaoks lahti mõtestama mitte tõsiusklik inimene?
Usk kui emotsionaalse tasandi nähtus on enne teadlikkust, selget teadmist. Religioon sünnib selle rajaja isiklikust vabastavast kogemusest, mida seejärel jäljendatakse.
Aga see on ka kasvav usaldus elu vastu, võime märgata selle märke ja õppida voolama koos sellega. Kui minu seesmine rõõm, loovus, kaastunne, teadvelolu on saavutanud teatud vankumatuse, siis usk on eneslik ega vaja enam matkivaid institutsioone.
Eestlaste kohta öeldakse, et me pole kunagi millegagi rahul. Kas seda tuleks võtta kui negatiivset hinnangut?
Eestlane ei ole veel kasvanud oma egoismis selle küpsuseni, milles sallitakse omaenda – aga järelikult ka teiste – varjupoolt. Teadvustamata ning lahendamata süü ja häbi meis ei võimalda veel tunda üksteisest puhast rõõmu ega massilist sünergiat koostöös.
Seni oleme sümbioosi suutnud kogeda vaid tsükliliselt (rahvuslik ärkamine, Vabadussõda, laulev revolutsioon). Oleme alles suhteliselt tõusu-mõõnalised (maniakaal-depressiivsed).
On küll üks müsteerium, mis meid sagedamini elustab – laulupidu. Praegune väljakutse on ilmselt leida ja teostada koostööruum, mille käivitab rõõm ühisloomest, mitte hirm; kus me pole mitte niivõrd millegi vastu, kuivõrd millegi poolt. Positiivne, mitte negatiivne vabadus.
Selles jaguneb ühiskond mu jaoks Konkurentsirahvasteks ehk Üksiküritajateks ja Kogukonnarahvasteks ehk Koostegijateks. Viimaste kohastumine ajastuga on ilmselt kordi tõhusam.
Kellele on “Traditsiooni tarkus” eelkõige mõeldud?
Algselt ehk puhtintrovertsele seltskonnale… Näeksin kuulajana ka neid, kes sooviksid ühendada endas müstikut ja sotsiaalset uuendajat; kes lisaks “Traditsiooni tarkusele” oleks huvitatud näiteks ka minu “Rohelisest saatest” Klassikaraadios.
See eeldab sügavamat enesereflektsiooni – millega tavaliselt seondatakse intelligentsi…
Olete väga mitmekülgne inimene. Kui keeruline oli teil endal jõuda nende tõdemusteni, millest ka oma saadetes räägite?
See on toimunud eneslikult vaimustunud otsinguis ja leidmisis viimase paarikümne aasta kestel.
Milles seisneb saatesarja “Traditsiooni tarkus” populaarsuse võti?
Võib-olla selles, et teemad on suhteliselt aegumatud, neis on oma ajatu lumm ja vägi, mis toidab hinge ja vaimu, pakub inspiratsiooni. Teiseks on nad tehtud professionaalselt. Ju on sellele kaasa aidanud ka minu loomuldane püüd näha puude tagant metsa – tervikut.
Milliseid saateid peamiselt kuulate-vaatate?
Olen kuulanud viimaste aastate kestel vaid mõnda “Ööülikooli” loengut ja vaadanud mõnd poolrituaalset aastapäevapidustust.
Olen rohkem Interneti-, raamatu- ja filmiinimene. Aga ise uusi saatesarju tahaks teha küll, näiteks “Jutuajamisi joogast” koos Lilleoru kogukonna vaimse juhi Ingvar Villidoga või “Elufilosoofilisi vestlusi” koos Andres Luurega Tallinna ülikoolist.
“Traditsiooni tarkus” on eetris pühapäeviti kl 19.
