Kui Jürgen Veber peaks enda olemuse ühe sõnaga kokku võtma, siis kasutaks ta mõistet “uudishimulik”. Ilmselt just uudishimu tõukab teda põnevate ideedeni.

Kõike kohe ette ei näe

“Kui alguses oma ideed tutvustama läksin, et triki jaoks raha laenata, saadeti mind kohe tagasi, öeldi, et jäta lollused,” meenutab Veber. “Pidin triki mitu korda läbi tegema, enne kui nõusoleku sain.” Ta lisab, tegu ei ole üldse keeruka illusioo-niga.

“See on väga lihtne kaarditrikk ja minu kukutajatele on lubatud kõik võtted, välja arvatud füüsiline vägivald,” muigab Veber. “Nende nelja inimese ülesanne on näha läbi seda, mida mina teen ja trikk nurjata.”

Neli inimest selleks loositi välja uudistesaate “Reporter” telefonihääletusel.

Miljon eurot ehk üle 15 miljoni Eesti krooni on saate ajal kohapeal ka füüsiliselt olemas.

“Meil on kaheksa turvameest, kes raha turvavad. Ka publik läbib turvakontrolli,” räägib Veber. “Olen pidanud oma hinge, nime ja nii-öelda verega lepingutele alla kirjutama. Kui selline idee välja käia, tekib lõpuks meeletult palju nüansse, millega alguses ei osanud arvestada.”

Mustkunstniku sõnul on tõenäosus tema triki rikkumiseks ja miljoni võitmiseks täiesti olemas. “Kunagi ei ole miski täiesti sada protsenti kindel. Mina püüan vaimselt, psühholoogia abil inimest mõjutada ja panna tegema midagi, mis mulle kasulik. Valima kaarti, mida mina tahan. Ma ikka natuke pabistan ka.”

Eksivad need, kes arvavad, et Trikimehe iga vaatemäng kulgeb veatult. “Mul pole olnud etendust, kus ei oleks juhtunud ka apsakaid. Kuigi need on pigem olnud puhtalt tehnilised, nii et publik ilmselt aru ei saagi.”

Veberit motiveerib tegudele esmajoones tema publik. Erilised on olukorrad, kus mustkunstnik suudab tummaks lüüa ka kõige suuremad skeptikud. On ju eestlane üldjoontes pigem ettevaatlik ja iga viguri õnge kohe ei lähe. “Naljakas, inimesed arvavad ikka, et mu trikid on kokkumäng, et olen varem saalist inimesed välja valinud.”

Eesti on Veberi sõnul liiga väike, et labase pettuse abil saaks pikalt liugu lasta.

“Kui olen teinud suure etenduse, kus on koos viis tuhat inimest, siis ikka kahtlustatakse pettust. Niimoodi kokku mängides saaks mu sõprade ja koostööpartnerite ring üsna ruttu otsa,” selgitab ta.

Veberi peamiseks inspiratsiooniallikaks on olnud eelkõige inimesed tänavalt, kelle peamised trikisoovid puudutavad raha. Aga on ka üsna kummalisi soove.

“Kord kõndis mu juurde üks vanahärra, arbuus kaenlas ja küsis: “Kas saaksid mu arbuusi seest seemned ära kaotada?”.”

Päris palju on olnud ka neid, kes soovivad, et Veber oma trikid paljastaks. “Tegu on siiski ametisaladustega. Olen oma trikkide õnnestumise nimel väga palju vaeva näinud. Minu illusioonid on nagu mu lapsed. Ma ei saa neid sellega surmata, et kõik välja lobisen,” põhjendab Veber.

Teadmisi peab olema

Oma elulooraamatut Trikimehel veel plaanis avaldada ei ole — ta tunneb end selleks liiga noorena. “Võiksin veel paarkümmend aastat elada ja ennast arendada, enne kui hakata teisi õpetama. Kuigi ettepanekuid trikiraamatute kirjutamiseks on olnud väga palju.” Veber tunnistab, et enne iga etendust tuleb tohutu närv sisse. “Kõige raskem on eesriide taga seistes see minut enne lavale astumist. Siis lähevad peopesad korraks higiseks.

Laval olles on juba tunne meeletult hea ja kodune,” kirjeldab ta. “Raske on ka pärast etendust oma rollist välja tulla. Emotsioon sellest on lihtsalt nii suur. Tavaliselt esimese veerand tundi istuvad kõik meeskonnaliikmed vaikselt omaette, et emotsioonidel veidi jahtuda lasta. Kui ratsionaalne mõtlemine taastuma hakkab, analüüsime tehtut terve meeskonnaga.”

End perfektsionistiks pidav Veber leiab, et nii mõnigi kord võiks tegelikult rohkem lõpptulemust nautida. “Võib-olla sellepärast on minuga vahel raske koostööd teha.”

Et olla hea illusionist, tuleb end väga mitmekülgselt arendada. “Need valdkonnad, millega kokku puutun, ulatuvad matemaatikast, keemiast ja füüsikast psühholoogia ning käteosavuseni välja. Kõige rohkem on muidugi vaja püsivust.”

Tähtis innustaja — vanaisa

Olulise tõuke kindlaid sihte seada andis Veberi sõnul vanaisa. “Kui pisikese poisina alustasin, polnud veel internetti, kust hõlpsasti õppematerjale leiaks.

Tuhlasin raamatukogus, kuigi tollal konkreetseid trikiraamatuid ja -õpikuid saada ei olnud. Ema käis sügaval nõukaajal Rootsis ja ostis videomaki. Lindistasime kaabeltelevisioonist kassettidele materjale. Ühele kassetile jäi pisike lõik Las Vegase illusioonietendusest. Siis käiski minust see vau-hetk läbi.”

Ta meenutab, et päris esimene trikk kestis veerand tundi, selle väljatöötamine võttis aga pool aastat. Alguses peab olema tohutult püsivust.

“Jälgisin, kuidas keegi midagi ees tegi, võtsin oma kaustikud ja paberid välja ja töötasin lahenduse välja. Ehitasin pappkastidest makettlavasid, et harjutada ja uurida, kuidas mingi meetod töötab.

Ükskord tegin vanaisale sünnipäevaks kaarditriki. Vanaisa ütles: “Sa ei pea mööda maailma ringi reisima, et inimestele meelelahutust pakkuda. Kunagi tulevad inimesed ise Pärnusse su trikke vaatama.”