Viimistlen just ingliskeelset Tartu reisijuhti (uut on meil õige hädasti vaja!) ja sattusin juhtumisi ühele Eesti kadunud maailmale – ammustele juudi kogukondadele
Eestis.

Märgataval hulgal juute tuli esimest korda Eestisse seejärel, kui keiser Aleksander II kaotas sõjaväest kantonistide süsteemi ja 1865. aastal laiendas seniseid määratud asustuspiirkondi.

Enamik Eestisse asunud juute olid endised kantonistid ehk nn Nikolai sõdurid – kes olid teeninud Nikolai I ajal sõjaväes.

Kantonistid olid vanausuliste, mustlaste, Krimmi karaiitide, poolakate ja juutide lapsed, kes 12aastaselt sõjakooli sunniti.

Kui piirkond normi täis ei saanud, käisid värbajad pahatihti nooremaidki, isegi kaheksa-üheksa-aastaseid poisse püüdmas. Jidiši keeles oli nende püüdjate nimetus khapper (“krabaja”).

Süsteemi eesmärk oli lapsed venestada ja assimileerida ortodokssesse ühiskonda. Kantoniste painati sihikindlalt, ja kui nad kord sõjameesteks välja olid õpetatud, tuli neil teenida kõige ohtlikumas paigas.

Aukiri Eesti riigile

Säärane asjatundmatu teguviis tulemusi ilmselt ei andnud (kas iial annab?), sest Eestisse elama asunud juudid ehitasid sünagoogid Tallinna ja Tartusse ning palvemajad Valka, Pärnu, Narva ja Viljandisse.

1925. aastal sai võimalikuks kultuurautonoomia. See tulenes Jaan Tõnissoni poliitikast: tugev rahvuslik identiteet, ilma et rahvustunnet teistele peale surutaks. Palestiinas tegutsenud Juudi Rahvusfond andis selle eest Eesti Vabariigile tänutäheks erilise aukirja.

1934. aastal elas Eestis 4434 juuti ehk 0,4% rahvastikust. Nad olid tegusad avalikus halduses, tööstuses, tervishoius, teaduses, käsi- ja lihttöös. Tegutsesid juudi koolid, töösturite selts, kooperatiivpangad, sotsiaalhoolekande
võrgustik.

Tartu Ülikoolis rajati Albert Einsteini toetusel judaistika õppetool, tegutses viis juudi üliõpilaskorporatsiooni. Oli ka poliitilisi organisatsioone.

Eesti taludes koolitatud sionistide abil rajati Palestiinas kibutsid Ein Gev (asutatud 1937) ja Kfar Blum (1943). Heal järjel olid seltsid, eriti näitemängu ja spordi alal. Oli tunda riigi kaitset, kui natsism seadusvastaseks kuulutati ja Konstantin Päts natsimeelse ajalehe Valvur kinni pani.

1936. aastal kirjutas Londonis ilmuv ajaleht The Jewish Chronicle: “Eesti on ainuke Ida-Euroopa riik, kus valitsus ega rahvas juute mingil moel ei diskrimineeri, kus juudid on jäetud rahule ning lastakse neil vabalt ja segamatult elada oma elu vastavalt oma rahvuslikele ja kultuurilistele põhimõtetele.”

Järsk lõpp

Sellele reipale elulaadile tegi 1940. aastal järsu lõpu Nõukogude okupatsioon. Kultuur­autonoomia likvideeriti ning 1941. aasta juunis küüditatute seas oli 400 juuti – 9% Eestis elanutest.

Samal aastal saabusid natsid. Einsatzkommando (“hukkamiskomando”) rajas koonduslaagrid ning natsid lõpetasid selle, mis kommunistid olid alustanud. Tapeti viimased Eesti juudid ja toodi siia surema 20 000 mujalt, enamasti Leedust.

1942. aastal kuulutati, et Eesti on judenfrei (“juudivaba”), mille kohta kurikuulus Reinhard Heydrich sõnas, et see on ka ainuke hea asi, mida Eesti kohta öelda.

Mõned eestlased töötasid natside käe all koonduslaagrites, ent teisalt oli neidki, kes julgesid juute aidata. Geniaalne polüglott Uku Masing varjas juudi üliõpilast ja päästis kultuuriesemeid.

Pärast II maailmasõda andis Iisraeli holokaustimuuseum Yad Vashem Uku Masingule ja tema abikaasale Ehale aunimetuse “Õiglane maailma rahvaste seas”.

Sõja järel saabus juute siia kogu NSV Liidust. Sünagooge ega seltse rajada ei lubatud, kuid 1959. aastaks elas neid siin 5436, kellest jidišit pidas emakeeleks 19%. Peaaegu kõik asusid elama Tallinna, kuhu 2007. aastal ehitati ka uus sünagoog, esimene Eestis pärast sõda.

Nii palju siis faktidest ja arvudest. Äkitselt aga manati mulle esile kadunud maailm – sattusin EJA (Eesti Juutide Arhiiv) peale. Keda kõiki siin fotodel ei näe!

Tohutu huvi

Noor velsker Hirsch Brand – üks neist ligi 200 noormehest, kes Vabadussõjas Eesti eest võitlesid, vana sõjamees J. A. Jacobson – üks ehtsatest Nikolai soldatitest, munder seljas ja rind aurahasid täis, Sara Teitelbaum – 17kordne Eesti meister kergejõustikus, Tallinna sünagoogi kooripoisid, Hirsch Aisenstadt – juudi kultuurivalitsuse esimees (pääses Hitleri käest, kuid pandi Stalini vangilaagrisse), ja mõistagi Juri Lotman – semiootik, kirjandusteadlane ja kulturoloog, Tartu Ülikooli professor ning pagulane Venemaalt Stalini nn kosmopoliitide vastase kampaania eest.

Huvi Lotmani teadustööde vastu oli ja on rahvusvahelistes ringkondades tohutu (artikleid avaldati nii, et paber sai otsa) ning ta oli ainuke Nõukogude teadlane, kelle töid tõlgiti kümnetesse keeltesse. Kuid Lääne televisiooni pildile ei lastud teda enne kui 1986. aastal...

Poeedi püüe

Shakespeare’i sonettide tõmmu daam on mõnede teadlaste arvates poetess Emilia La­nier (1569–1645), üsna tõenäoliselt Veneetsiast pärit juudi perekonnas sündinud Emilia Bassano.

Uurijate järeldusel ei saa olla juhus, et Shakespeare’i Veneetsia näidendites on tegelased Emilia (“Othello”) ja Bassano (“Veneetsia kaupmees”).

On kirjapanekuid, kus Bassanode kohta on öeldud “must”, tol ajal tavaline iseloomustus brünettide või Vahemere maadele omase jumega isikute kohta.

Emilia Bassano oli pärit õukonnamuusikute perekonnast, mis sobib Shakespeare’i loodud kujutusele temast 128. sonetis klavessiini mängimas. Ja kuna Emilia oli lord Hundsoni, Shakespeare’i patrooni armuke, sobib seegi poeedi püüdega talle 152. sonetis ette heita kaht “vandemurdmist”.

Just siin on mul loomulikult soodus võimalus tsiteerida meie Willi ja loomulikult peab see tulema Shylockilt “Veneetsia kaupmehes”. Shylock peaks olema kaabakas mis kaabakas, ent miks on autor talle andnud ühe kõige liigutavama sallivuspalve?

“Olen juut... Kas juudil pole silmi? Kas juudil pole käsi, elundeid, ihuliikmeid, meeli, ihasid, kirgi? Kas ei toideta teda sama toiduga, ei haavata samade terariistadega, ei põe ta samu haigusi, ei arsti teda samad rohud, ei tee talle sooja ning külma sama suvi ja talv mis kristlaselegi? Kui torkate meid, kas meist ei voola verd? Kui meid kõditate, kas me ei naera? Kui meid mürgitate, kas me ei sure?” (Tõlkinud Georg Meri.)

Oo, nutikas William!

Jätan seekord hüvasti heebreakeelse toostiga “L’chaim!” – “Elu terviseks!”.

Elame, näeme.

Tõlkinud MATI SOOMRE



LUGUDE SARI

Elame, näeme

- Kirjanik, tõlkija ning toimetaja
Hilary Bird heidab kord kuus sise-
ja välisvaatleja värvika pilgu Eesti elule.