Tuli hävitas Mikk Sarve ja Kristel Vilbaste kodu
"Kõik põles sisse, jäid ainult riided, mis seljas," tunnistab Mikk Sarv, vaadates kurva pilguga ahervaremeid, kus veel äsja oli mõnus kodu tema perele ja armsaks saanud paik neile sadadele ja sadadele, kes ses Peipsi-äärses Lohusuu valla Vilusi küla talus peetud koolitustel ja mõttetalgutel olid käinud.
Möödunud laupäeval Kohtla-Nõmmel Tuhamägede tantsupeol trummiga loitsinud ja tantsupidu avanud Sarv sai teada oma kodu põlemisest peolt äratuleku eel naabri helistamise peale. Koos abikaasa Kristel Vilbaste ja 6aastase tütrega jõudsid nad veel valge aja lõpuks kodukülla tagasi.
Välja toodi talu lipp ja suusad
Kui riided, mööbel ja muidu pudi-padi on asendatav, siis kõige rohkem on Mikul, Kristelil ja tüdrukutirts Ann Aotähel kahju asjust, mida keegi ega mitte kunagi asendada ei saa. Reisipäevikud, fotod, salvestused, suur raamatukogu haruldaste teostega. Arvutifailid. Kõik, mis elu jooksul kogutud.
Hävisid šamaanitrummid, erinevad rahvapillid, kaks kannelt, hulk flööte, klaver-pianiino. Klaverilaip lösutas veel esmaspäevalgi õunapuu all.
"Ka mu doktoritöö materjalid, mille olin just kokku saanud ja mida pidin kevadel kokku hakkama kirjutama, põlesid sisse," räägib Kristel Vilbaste.
Teel põleva koduni kihutades oli neil veel lootust, et kõik ehk ei lange punase kuke saagiks. Sünge pildiga silmitsi seistes oli veel valge ja allkorrusele polnud ülakorruselt lahtine tuli tõesti jõudnud. Suits vaid. Kuigi päästeautosid oli ja mehi ka, ei olnud neid, kes oleks tubadest väärtuslikumaid asju välja toonud. Nii oli esikust välja toodud vaid talu lipp, suusad, meepurk ja tulekustutusballoon, mida keegi polnud kasutadagi proovinud.
Kuna maja asus suisa Tartu-Jõhvi maantee ääres, siis oli tulekahjust häirekeskusse teada andnud üks seda märganud möödasõitja. Päästemasinaid sõitis kohale kolme kilomeetri kauguselt Mustvee linnast Jõhvi ja Iisakuni välja. Ühtekokku üheksa masinat meestega, nende seas abikomandod Simunast, Roelast, Avinurmest, oma mehed Lohusuust.
Kuigi päästjate saabudes olnud leegid katusest väljas, usub pererahvas, et maja alumist korrust saanuks ehk veel päästa või sellest väärtuslikku kraami välja tuua, kui päästjatel olnuks parem varustus ja rohkem vett.
"Kolmest asjast oli neil meie juures puudu: hapnikumaskidest majas sees käimiseks, siis taskulampidest, sest läks juba pimedaks, ja veest, mida käidi kaugelt toomas, kuigi maja juures oli tiik, kust saanuks pumpadega seda ammutada," arutleb Sarv ja lisab, et kui viimaks tiigi peale tuldi, ei saadud kaasasolevat mootorpumpa kuidagi käima. Ehk oma roll oli ka paarikümnel külmakraadil.
Ida-Eesti Päästekeskuse pressiesindaja Liina Järvi tunnistas operatiivkorrapidaja seletustele tuginedes, et kustutusveega oli tõesti probleeme. Kuna kolme kilomeetri kaugusel Mustvee linnas olevas veevõtukohas oli hüdrandis surve väga nõrk, võeti vett ka Statoili tanklast.
Taskulambid ja suitsusukeldumiseks vajalikud päästevahendid olid aga kutselistel päästjatel kaasas ning suitsusukeldumist olla tehtud 30 minutit. Vabatahtlikud päästjad abikomandodest aga ei tohigi suitsusukeldumist teha, neil pole vastavat varustustki.
Järvi sõnul tulekahju põhjust veel uuritakse. Ka Sarv ja Vilbaste ei oska arvata, millest maja süttis. Enne keskpäeva kodust lahkudes lülitati nagu tavaliselt kaugemale minnes vool välja, korstnat pühib alati paberitega korstnapühkija ja viimati tegi ta seda sügisel.
Kui uus, siis uude kohta
"Hommikul kütsime kaminat, kuid peole sõites olid selles kõik söed kustunud," teab Sarv kindlalt, samas lisab, et kuna põhjusi muid ka nagu olla ei saa, peab see ikka kuidagimoodi küttekoldega seotud olema.
Pere loodab ajutise elamispinna leida Tallinnast, et kevade poole elamist Peipsi ääres taastama hakata. Veidi leevendab muret see, et maja oli kindlustatud. Kuna vanast majast pole midagi järel, tuleb mõelda uuele. Aga mitte samasse kohta, vaid siis juba tiigile lähemale.
"Eks sellesse vanasse kohta jääb sünge tunne sisse, parem lasta sel paigal oma leinas ja kurbuses olla," mõtiskleb Sarv, kes kavatseb seejärel seal pärimuskoolitustega jätkata.
Esimesed päevad näitasid Vilbastele ja Sarvele, et neil on palju sõpru ja et Eesti rahvas on uskumatult abivalmis ja toetav olnud ning nad tahaks Maalehe kaudu kõigile suure tänu edasi öelda. Küll on pakutud elamispinda, riideid ja muud igapäevast. Roheliste listis on käivitatud kampaania, et abistada paljakspõlenuid kasvõi mõne eurogagi ning kirjas on ka Mikk Sarve arvenumber Swedbankis 1103368509.
Kristel Vilbaste leiab, et ehk nende abistamisest - nemad on jumalale tänu terved - vajaks ehk rohkem toetamist hoopis päästeamet. Et neil oleksid paremad vahendid, väljaõpe ja palgad. Paljud õppinud päästjad on niigi Eestist juba jalga lasknud parematele jahimaadele ja kui nii jätkub, polegi meil mõne aasta pärast enam väljaõppinud päästjaid.
"Ei ole meist ju keegi kaitstud õnnetuste eest, seepärast peavad politsei, päästeamet ja meditsiin ikkagi olema kõige enam toetatud asjad üleüldse," leiab Vilbaste ja ootab kevadet, mil koos mehe, tütre ja arvukate sõpradega hakata Peipsi äärde uut kodu ehitama.
