Nähtavasti oli tegijail juba siis mõttes mõlkumas kogu selle valulise epopöa võimalik jätk. Nüüd, Eesti Vabariigi 95. aastapäeval, ongi taas võimalus heita pilk ajalukku.

Film “Tuulepealne maa. Ei ole sõda noortele meestele” viib vaataja 1943. aasta hilissügisesse. Eesti, nagu ka suur osa Euroopast, on Saksamaa poolt okupeeritud ja näib, et sakslased püsivad kindlalt. Siiski on Punaarmee edusammud märgatavad ja Saksa armee hakkab värbama sõdureid kohalike elanike hulgast.

Uue jao peateemaks on sõjaaegsed ärevad ja heitlikud olud, noorte eestlaste valikud, eneseotsingud, nende maailmavaate kujunemine ja noormeeste jõudmine Soome.

* * *

Režissöör Ain Prosa, nagu aru saada, läheb seriaal oma rada edasi?

Selle kohta on keeruline täpset hinnangut anda. Kui “Tuulepealset maad” oli 12 osa, siis nüüd on tegu vaid ühe täispika filmiga. Seega sarnaseks jätkuks on seda raske nimetada, järg on see eelmistele küll.

Kas kaasa teevad ikka samad näitlejad?

Samad näitlejad on mängus küll, tõsi, põhirõhk läheb nüüd noorematele. Peategelaseks kerkib selles filmis eelmistest osadest tuntud Toomas Roo õe Marju poeg Siim. Tema kaudu on praegune lugu ka eelmistega seotud. Samas jõuavad ekraanile muidugi ka teised varem nähtud kujud, et ka nende kaudu meelde tuletada, mis senini loos juhtunud on ja mis seisus keegi on detsembris 1943.

Kui palju teie režissöörina teadsite juba siis võimalikust jätkuloost, mil “Tuulepealse maa” 12 osa olid valmis saanud?

Ei arvanud ma siis veel midagi. Olin teadmises, et see sari lõpeb nüüd ära. Õhus oli küll igasuguseid jutte, et asi võiks edasi minna, aga realistina ei pidanud ma seda väga tõenäoliseks. Eelkõige põhjusel, et ega selleks raha ei leita.

Nii või teisiti on film praeguseks valmis.

Sisuliselt küll. Päris näitamisvalmis on see aga 24. veebruari õhtul. Praegu käib veel mõningane järelmontaaž, aga võtted kui sellised on muidugi juba lõppenud.

Kas alapealkiri “Ei ole seda sõda noortele meestele” on lisatud siia meelega, et eristada 13. osa sarjast?

Ei sugugi. Praegune, 13. osa, on üsna kindlalt eelmiste jätk, nii sisu kui ajaloosündmuste poolest ja kannab üldpealkirja nagu ka eelmised – “Tuulepealne maa”. Muide, alapealkirjad olid ju ka kõigil eelmistel osadel eraldi.

Kui mitu tegelast asjast osa võtab, pean silmas näitlejaid?

Kui stsenaariumi paberitest lugeda, siis tuleb välja, et nimepidi hüütavaid on oma 25 vähemalt, tegelikult on rahvast muidugi rohkem.

Kuidas võtted möödusid? Nagu aru võib saada, oli ju enamik neist välitingi­mustes.

Eks oli igasugu jamasid. Nagu teame, oli ja on selle aasta talv just niisugune, nagu ta on. Kord sulatab, siis sajab jälle lund peale. Kui aus olla, siis just ilmaga olime üsna tõsises hädas.

Põhitegevus käib 1943. aastal, seega sõja ajal. Kui palju tuli filmimise ajal militaaratribuutikaga tegemist teha?

Tegevus toimub, jah, 1943. aastal, põhiliselt detsembris. Ehkki ümberringi Euroopas ju sõda käis, oli Eestis sel ajal kummalisel kombel üsna rahulik aeg, kuni Saksa võimud kuulutasid välja mobilisatsiooni, mis panigi meie tolleaegsed 1925. aastal sündinud noored poisid üsna valulise valiku ette: mida teha, kuhu minna?

Nagu praegu teame, jätkus neid igale poole – Saksa sõjaväkke, Soome ja metsagi.

Eestist oli rinne siis veel ju kaugel, mingit sõjategevust siin ei toimunud, aga noh ... paugutamisi tuli ette küll. Seda on ka meie filmis näha. Nagu päriselus, nii maanduvad ka filmis Eestisse diversandid.

Praegu tundub kõik kuidagi paika pandud olevat. Tol ajal seisis kogu asi elus ja surmas. Tihti said eri suunas laiali läinud poisid mingil hetkel kokku, paraku läbi püssisihiku üksteist vaadates. Kas 13. osa on rohkem sõja- või ajaloofilm?

Eks ole seal nii ühte kui teist. Ja ei puudu ka paras ports armastust.

Püüamegi näidata, kui õnnetus seisus olid tegelikult tol ajal need 18aastased noormehed. Selles vanuses ei osata tihti ju ise mingeid valikuid teha.

Aga kui on vaja langetada otsuseid, mis sisuliselt määravad su saatuse? Kas tõesti minna Eesti Leegioni, mille kohta oli juba siis teada, et see ei jää Eestisse, vaid paisatakse Idarindele...? Või minna metsa, mis just kõige parem lahendus ei ole...? Või siis minna hoopis Soome...?

Kui palju seda Soome minemise teemat filmis puudutatud on?

Meie “filmisõdurid” just sinna lähevadki. Lugu nende sinna minekust suures osas räägibki.

Kus enamjagu võtteid toimus?

Suur osa Tallinnas, siis ka veel Suurupis, Tartu lähedal sai tehtud sillastseenid, nii et käisime üle Eesti.

Üks ajalooline film peab oma “kostüümidraamalt” ka tõene olema. Selles loos puutub ju kokku päris mitut sorti mundritega. Kust need hangitud on?

Jätkuvalt kasutasime laenutust firmalt Frontline ja appi tulid ka sõjaajaloo muuseumid.

Tõsi, mõned mundrid tuli valmistada lausa Saksamaal, sest teatavasti astus osa eesti poisse Saksa lennuväe teenistusse, et mitte leegioniga rindele minna.

Nemad kandsid ju Luft­waffe mundrit. Ja just neid mundreid meil kusagilt võtta ei ole. Eesti Leegioni mundritega oli lihtsam

Kas sama lugu oli ka tolleaegse militaartehnikaga? Pean silmas tollaseid autosid ja relvigi.

Selle piiratud eelarve juures muidugi erilise tehnikaga hiilata ei saanud, aga üht-teist oli meil kasutada küll. Ja seda on ka filmis näha.

Räägitakse filmis loomulikult eesti keeles, aga kui mängu tulevad sakslased või soomlased?

Jah, üht noort saksa ohvitseri mängib ikka ehtne sakslane, ja soome piirivalvurit soomlane. Vene piirivalvurit mängib muidugi venelane. Võiks öelda, et seal kus vaja on enam-vähem õiged rahvused mängus.