Väike Vaino astus esmakordselt kooliteele 1. septembril 1939. See oli suur pööre noore poisi elus. Kuid see päev oli pöördeline ja saatuslik Poolale, Euroopale ja kogu maailmale. Siis tungisid Hitleri-Saksamaa väed kallale Poolale ja algas Teine maailmasõda, mis laastas ja raputas rängalt kogu maailma ja räsis valusalt Eestit, kes kaotas oma vabaduse ja käis sõja suurte vaenupoolte vahel käest-kätte. Eesti jäi pooleks aastasajaks võõra võimu alla, kuid oma riiki ja vabadust ei unustatud.

Rasked sõjaaastad ja vanemate ning õe kurb kaotus peatselt pärast sõda voolisid nooruki hinge ja isiksust, nagu ka meri, kodusaar ja kodumaa loodus. Kõik see andis tõuke pikale teele püüdlustes õiguse, õigluse, elu mõistmise ja headuse poole ning pani teda eriti hindama oma peret, kodu ja kodusoojust, hoidma oma lähedasi ja austama ning armastama oma maad ja rahvast.   

Ajaloosündmused ja suured pöörded on vorminud Vaino Väljase elu ja ta on olnud ise ajaloo tegija, sündmuste osaline ja mõjustaja. Ajaloolase hariduse sai ta viiekümnendate aastate esimeses pooles Tartu Ülikoolis ja see andis oskuse näha ja mõista sündmuste suuremaid taustu ja seoseid ning targa inimesena ka ajaloost õppida. 1973.a saadud ajalookandidaadi teaduskraad kinnistas süsteemset arusaamist ajaloo kulgemisest ja aitas mõista, et elu on alati mitmekihiline ning möödunus on värve rohkem kui vaid valge ja must ning ajaloos osalisi enam, kui vaid need, kes seda ise kõvasti kuulutavad.

Töötades Eesti NSV-s mitmel postil noorteorganisatsioonis komsomol ja hiljem komparteis avaldus Vaino Väljase oskus inimestega suhelda, neid kuulata ja mõista. Ja ka keerulistes oludes, kui tuli toimida nõukogude süsteemi rangetes raamides, oli talle toeks hiidlase mahe huumorisoon ja muhe meel.

Näiliselt pehme loomuse ja lepliku meelega Väljases on olemas veel ka teistsugune mees - sihikindel, otsustav ja tahtejõuline tegija. Meenutame, et Väljase tõus toimus Eesti NSV-s aastail, kui NSV Liidus oli Hruštšovi-aegne sula, mis tõi ellu leebemaid toone, mida Stalini türanniast kurnatud rahvas väga ootas. Paljud inimesed lootsid ka Eestis, et sula jätkudes saab elu NSV Liidus muutuda paremaks, vabamaks.

Sulaperioodi järellainetus avaldus Eestis osalt isegi kauem ja süsteem muutus taas jäigemaks alles 70-te teisel poolel, mida kroonis üdini Moskva-meelse Karl Vaino panemine Eesti kompartei etteotsa 1978.a. Väljasel polnud enam kohta jäise poliithoovuse haardesse langenud Eestis ning ta tõrjuti eemale kodumaast ja siinsest elust. Eesti kompartei uute juhtide jaoks oli Väljas liiga rahvusliku meelega. Nii maabus ta 1980.a. NSV Liidu suursaadikuna Venezuelas, kus pälvis oma vaba ja sooja suhtlemisega suure austuse teiste maade diplomaatide ja kohalike poliitikute ning ärimeeste seas. Tänu ja tunnustuse märgiks omistati talle 1986.a. Venezuela kõrgeim autasu - Libertadori orden, mille üle juubilar tänagi uhke on. Järgnes paar aastat saadikutööd Nicaraguas, kus Väljas aitas vahetult kaasa raskelt tulnud rahulepingu sõlmimisele, mis lõpetas 9 aastat väldanud ohvriterohke kodusõja. Sel oli ka laiem märgiline tähendus, mis näitas, et külma sõja vastasseisust kurnatud maailm hakkas muutuma ning enam ei otsitud ka Nicaragua konfliktis lahendusi ainult sõjalise jõuga, vaid võimalikud olid läbirääkimised ja kokkulepped.

Sündmuste nägemist laiemal taustal, eri osapoolte lepitamist, tasakaalukat meelt, tarkust ja vastutustunnet, kuid ka otsustavust ning meelekindlust läks Väljasel väga vaja, kui ta kutsuti äkitselt 1988.a. suvel - laulva revolutsiooni kõrgajal Eestisse ja ta tõusis Eesti kompartei etteotsa 16. juunil. Ta vahetas välja oma pagendaja Karl Vaino, kes oli  Eestit kahjustava kursiga tüürinud siinse elu ummikusse, kus kasvasid rahvuslikud pinged ja vastasseisudes ähvardas otsene konfliktioht.

Silme ees lapsena üleelatud ränk sõjaaeg ja verise kodusõja pildid väikeriigist Nicaraguast andsid Eesti uuele liidrile jõudu ja kindlust, et sellisest saatusest tuleb Eestit igal juhul hoida ning esmavajalik on kõigi protsesside, ka väga keerukate ja pingeliste rahumeelne ja vägivallatu kulg. Siin tuli kasuks ka Väljase kaugel saadud diplomaadipagas, võime, tahe ja oskus püüda leida ühisosa kõigi osapooltega, hoida kontakte, arutleda, vaielda ja pidada läbirääkimisi ka siis, kui asjad paistsid võimatuina ning mõne osalise jäikus ja vaen ning pingekasv tõotasid halvimat.

Fosforiidisõda, Hirvepargi rahvaskoosolek, rahvarinne, muinsuskaitseliikumine, MRP-AEG ja teisalt pead tõstev stalinlikus vaimus interrinde massiliikumine lõid Eestis hoopis teise olukorra ja reaalsused, millega tuli arvestada ja mille vastasseisud võisid viia tõsiste tagajärgedega rahvuskonfliktini. See Eesti, kuhu Väljas saabus 1988.a. oli hoopis teine, kui see, millest ta lahkus aastate eest. Elutarkus ja võõrsil kogetu aitas tal  kiiresti orienteeruda ning asuda rajama Eestis täiesti uut poliitikat, mis erines tema eelkäija omast kardinaalselt ning oli nüüd esmakordselt pööratud näoga rahva poole ja lähtus Eesti tegelikust olukorrast ja püüdlustest. Tugeva ja selge sõnumi selle kohta andis Väljase tuleku järel esimene Eesti kompartei pleenum 1988.a. septembris. Veel mõne kuu eest poleks olnud võimalik, et Eesti kompartei foorumil räägitakse avameelselt ajaloosündmustest, Stalini režiimi kuritegudest ja vägivallast eesti rahva kallal ja arutatakse julgelt Eesti tänase ning homse üle. Seal ütles Väljas oma kõnes: „Täna näeb rahva absoluutne enamus väljapääsu kujunenud olukorrast ühtemoodi. Selleks on Eesti iseseisvus, tema suveräänsuse tagamine oma rahva ja maa asjade otsustamisel, kõigi poliitikas osalejate vastutuse tõstmine Eesti homse kujundamisel, selliste tingimuste loomine, kus igaüks saaks segamatult ja tulemusrikkalt oma tööd teha." Väljase juhitud Eesti kompartei püüdis hoida kontakti kõigi jõududega Eestis, nendega suhelda ja arutada probleemide üle, et vähendada kasvavaid pingeid ning hoida ära äärmuste põrkumised, mis oleks andnud NSV Liidu keskvõimule ajendi sõjalise jõu kasutamiseks Eesti vabanemise peatamisel.

Kohtumised rahvarinde, muinsuskaitseliikumise, fosforiidivastase rahvaliikumise ja töökollektiivide esindajatega sisustasid toona ta päevi ning andsid oma osa, et iseseisvuse taastamise poole liiguti valdavalt tasakaalukalt ja arukalt. Kurss Eesti iseolemise tugevdamisele pidi paratamatult tooma kaasa otsese tüli NSV Liidu keskvõimuga, kes vaatas Eestis toimuvat üha suurema kahtluse ja umbusuga ning nõudis, et siinsed juhid kuulaks mitte oma rahvast, vaid Moskva käsulaudu. Väljase võime malbel moel, kuid samas kindlal käel suunata protsesse ja otsuseid soovitud sihini ning tema otsustav tegutsemine keerulistel hetkedel ilmnesid hästi 16. novembril 1988.a., kui Eesti NSV ülemnõukogu võttis tema juhtimisel ja pilgu all vastu suveräänsusdeklaratsiooni ja teised poliitilised dokumendid, mis kuulutasid, et Eesti ei allu enam Moskva käskudele vaid hakkab oma elu ja asju nüüd ise otsustama.

Arvestades tollase ülemnõukogu parteilist ja rahvuslikku koosseisu (285-st saadikust olid 202 kompartei liikmed ja eestlasi oli 186) oli üllatav ja uskumatu, et Eesti suveräänsuse vastu hääletas ainult 1 ja erapooletud olid 5 saadikut). See tulemus andis täieliku aluse öelda, et Eesti suveräänsuse tugevdamist ja liikumist iseseisvuse poole toetas valdav enamus Eestimaa rahvast, sõltumata parteilisest või rahvuslikust kuuluvusest. Püüd vabaduse, demokraatia ja iseolemise poole oli rahvusülene ja andis Eesti juhtidele tugeva mandaadi visas võitluses NSV Liidu keskvõimuga, kes surve ja ähvardustega nõudis Eesti loobumist valitud kursist. Võib kindlalt öelda, et kui 16. novembril poleks ülemnõukogu otsustavat hääletust juhtinud tarmukalt EKP juht Vaino Väljas, poleks paljud saadikud mingil juhul olnud nende mässumeelsete ja Eestis Moskva ülemvõimu õõnestavate otsuste poolt. Kuid neil otsustel oli mitmes mõttes suur kaal edasistele arengutele Eestis ja laiemaltki.

Paljude hinnangul olid Eesti ülemnõukogu otsused tugevaks signaaliks ja tõukeks NSV Liidu lagunemisele ning andsid nakatavat eeskuju ja indu teistele rahvastele NSV Liidus ja nn sotsialismileeri maades. Ülemnõukogu kuulutas ja seadustas, et nüüdsest ei kehti Eestis enam automaatselt NSV Liidu seadused, vaid ainult siis ja sedavõrd, kui need on heaks kiidetud Eestis ning poliitikas tuleb lähtuda Eesti huvidest. Sellel alusel suutsid pöördelistel aegadel siin riigivõimu tasandil enim vastutust kandvad Eesti liidrid Väljas, Rüütel ja Toome seista edukalt vastu Moskva tugevale survele pöörata Eesti areng tagasi Moskva rüppe ning tõrjuda ka NSV Liidu keskvõimu pingutused tuua ka Eestisse otse Moskvale alluvad erimiilitsaüksused OMON. Need eriväljaõppega rünnakrühmad paigutati kõigisse teistesse liiduvabariikidesse ning nende veriseid jälgi tähistavad aastail 1990-91 kümned hukkunud Leedus ja Lätis. Eestisse OMON ei tulnud ja see on ka üks näide neid ohte mõistnud Väljase meelekindlusest ja otsustavusest oma maa eest seismisel.

Väljasel on suur panus ka Eesti rahvuslipu taaskerkimisel Toompeale 24. veebruaril 1989 ja selles, et see läks ilma ähvardanud konfliktita vanameelsetega, kes nägid selles veel ühte märki Eesti liikumisest separatismi ja NSV liidu lagundamise teel. Väljase, Rüütli ja Toome tasakaalukat meelt ja samas otsustavust läks vaja Eesti inimeste elu ähvardavate suurte poliitiliste streikide ajal 1989, kui impeeriumimeelsed jõud tahtsid tekitada kaost ja ebastabiilsust.

Väljaselt nõudis suuri pingutusi, et kohtumistel suurte liidutehaste kollektiividega tõrjuda interrinde vanameelsete rünnakuid ja kaitsta Eesti valitud teed. See võitlus oli seda raskem, et üha jõulisemalt toetas ja õhutas mõjukas osa Moskva keskvõimust vanameelsete Eesti-vastaseid aktsioone. Väljasel oli suur roll asjalike sidemete hoidmisel uuendusmeelsete liidritega NSV Liidu juhtkonnas. Tema isiklik  tutvus ja head kontaktid perestroika eestvedajate Gorbatšovi, Shevardnadze ja Jakovleviga aitasid Moskvas selgitada Eestis toimuvat ja olid toeks Eesti esindusele NSV Liidu rahvasaadikute kongressil, kus visas võitluses tagurlastega samm-sammult avardati Eesti tegevusruumi ja kindlustati meie liikumist iseseisvuse poole.

Kõigi eestimeelsete jõudude ühiste pingutuste tulemusel taastati soodsat ajaloohetke kasutades Eesti riiklik iseseisvus 20. augustil 1991. Väljase tarmukus, paindlikkus ja diplomaaditarkus tulid kasuks ka Eestimaa ühtehoidmisele ja koostööle ega teravdanud rahvuslikke vastasseise. Eesti komparteil tuli hakata samm-sammult võimu jagama uute, rahvaliikumistest tekkinud jõududega ning siis pidi asuma võimult taanduma, loovutama seda neile, keda laulev revolutsioon esile tõstis. See suur ja keerukas protsess läks Eestis rahumeelselt, veretult ja sujuvalt, ilma suurte konfliktide ja tagasilöökideta.

1990.a kevadel lõhenes Eesti kompartei avalikult eestimeelseks ja impeeriumimeelseks osaks ning Väljas sai eestikeskset suunda jätkava Eesti Demokraatliku Tööpartei juhiks. 1990.a. valiti ta Eesti ülemnõukogu saadikuks, olles keerulisel üleminekuajal 90-92 meie parlamendi autoriteetne liige, kelle tark ja kaalukas sõna oli hinnatud. Mõistes, et Eesti on jõudnud ohurikaste ja pingeliste aegade kiuste rahumeelselt ja vabana päris uuele teeotsale otsustas ta 1992.a. taanduda tööpartei juhi kohalt ja seejärel suurest poliitikast, pühendudes nüüd rohkem oma perele, lastelastele, maakodule ja sõpradele, raamatutele ja kultuuriüritustele, kus neid abikaasa Maiga tihti näha võis.

Väljase meelest sai suur töö tehtud, tema maa ja rahva jaoks oli hullem nüüd möödas ja ta uskus, et edasi saadakse ka ilma temata. Väljase väärikas taandumine, tema tagasihoidlikkus ja oma rolli mitte rõhutamine on pälvinud ta vastu ka nende austuse, kes tema ilmavaadet pole jaganud ja eelistavad näha ajaloosündmusi ning neis osalejaid lihtsa mustvalge pildina. Kuid teada on seegi, et ta jälgib tänagi hoolega ilmaelu Eestis ja kaugemal ning tal on selle kohta alati oma arvamine, vahel karmilt kriitiline, vahel muhe, kuid ta ei tõtta seda kõval häälel kuulutama. Selleks on temas liiga palju poliitsaginast tagasitõmbumist ja hiidlase nukrat elutarkust ning oskust kuulata ja mõista teisi, mitte ainult iseennast.

Vaino Väljase arukat pilku ja mõtisklusi on Eesti ja laia ilma elu üle juurdlemisel vaja ka täna ja homme. Ta on tihti meenutanud oma meremehest isa sõnu pojale: „pea meeles, mees peab ikka meheks jääma". Juubilari pikale teguderohkele teele tagasi vaadates võib täna kindlalt öelda - ta on ikka jäänud meheks, tubliks ja muhedaks Hiiumaa meheks. Eestil on vedanud, et taasiseseisvumise ülimalt keerukatel ja ohtuderohketel aastatel oli oma maad ja rahvast armastav ja ilma näinud tasakaalukas hiidlane Vaino Väljas siin tähtsamate tegijate, otsustajate ja vastutajate seas. Palju õnne,  jõudu ja tervist ning jätkuvat vaimuerksust juubilarile ka edasiseks.