Üks sai talu, teisele jäi südamevalu
Ühel oktoobrilõpu päeval, mis on selle sügise kohta erakordselt päikeseline, sõidame Tarvastu valla Metsla külas (kuulunud ka Vilimeeste küla alla) talu juurest talu juurde. Teejuhiks on Viljandist kaasa tulnud aiandusagronoom Aino Tuuling, kes on siin kolhoosiajal kümme aastat elanud.
Naine laseb meil kuue talu juures peatuda ja jutustab seal elanud peredest, kes kõik on 1990. aastatel külast lahkuma sunnitud. Ta ise sundlahkujate hulgas polnud, kuna kolis külast ära enne talude tagastamist. “Peaksin rõõmustama, et pääsesin, aga ma ei ole rõõmus,” ütleb Aino Tuuling. “Mu süda valutab selle pärast, mis siin juhtus pärast meid.”
Kolhoosiaja elu
Kui Tuulingud 1973. aastal Metslasse tulid, pakkus Tarvastu kolhoos neile elamiseks korterit. Aino Tuulingule jäi aga silma uuest töökohast aiandist üle põllu asuv tühi lagunev maja.
“See oli ehitatud sama projekti järgi nagu mu vanaema maja Kilingi-Nõmmel,” põhjendab naine, miks nad abikaasa Heinoga otsustasid kolhoosilt küsida elupaigaks just Veske talu elumaja (vt skeemi).
Taluhooned olid tol ajal nimelt kirjas kas isikliku või kolhoosi varana ja kolhoosi varaks olevaid elamuid said kolhoosnikud kas rentida või osta.
“Esimene asi oli, et Heino kutsus isa ja venna appi ning majale pandi uus katus – saime lahti kopsikutest, mida seal igal pool oli, sest vana laastukatus sadas läbi,” meenutab Aino hoone päästmise töid.
Seejärel tehti korda maja äravajunud tagakülg, ehitati uued ahjud, kamin ja pliit, vahetati aknad, pandi uued seinaplaadid, põrandad. Majja toodi elekter, ehitati kelder, kuur jne.
Ehitusmaterjali ostuks tuli Nõukogude ajal võtta kolhoosist lubatäht, maksta tuli ise. Tuulingud ostsid paari aasta pärast kolhoosilt 1800 rubla eest ka maja ära. Võrdluseks: aiandist sai palka 70 rubla kuus.
Heatahtlikud naabrid
Oma Metsla küla aega meenutab Aino Tuuling soojade sõnadega. Naabritega oli hea klapp, suuremaid ehitustöid või näiteks kraavikallastelt küttepuid (metsast sai puitu limiidi alusel) tehti koos.
Naabreid endid, kellest praegu keegi enam külas ei ela, meenutab ta aga enamasti eesnime pidi. Asjaosalised ei taha avalikkuse ette täisnimega tulla, sest lähiminevik teeb veel nii palju haiget.
“Ainult Erna oli täisnimega nõus ja kõige rohkem just tema pärast ma siin elanud inimestest rääkida tahtsingi,” ütleb Aino Tuuling.
“Ernal on raske, ta ei näe õieti enam, on nutnud oma silmanägemise ära. Kui palju nad mehega siin ehitasid ja vaeva nägid, et talukoht korda teha! Kohtuotsus oli aga, et Erna sai selle kõik tasuta ja tuleb välja kolida.”
Erna Aavik koos abikaasa Johannesega (kutsuti Jussiks) olid kolhoosiajal Tuulingutele üleaianaabrid, elasid Altveske talukohas. Jussile, kes oli Vene vangilaagri läbi teinud, jäi maja esimeselt naiselt, kes suri.
“Kui nad Ernaga 1967. aastal abiellusid, ehitasid nad praktiliselt maja vundamendist alates uuesti üles, sest see oli nii läbi omadega,” meenutab Aino Tuuling. “Suur töö oli mitmesaja meetri pikkuse tee täitmine. Tehti ka uus kaev ja ehitati uhke veranda.”
Ta viib meid Jussi–Erna maja taha ja näitab aknaid: “Kõik aknad pandi uued, aga näete, see üks oli vana. Selle nad leidsid kusagilt pööningult.”
Tuulingute lähim naaber oli samas Veske talu saunas elav kunagise uusmaasaaja lesk Alma, keda mujal elav poeg tihti vaatamas ja aitamas käis. Siin näitab meie teejuht sauna juurdeehitust – poeg ehitas emale kööktoa ja endale toa, kuhu pensioniajal tulla.
“Eks siis, kui poeg Venemaal vangis oli, aitas jälle Alma teda, kui pakke saatis,” nendib
teejuht.
Üle tee, Veske-Jõeääre talukohas elasid Liisa ja Aleks, vanemad inimesed, kellel Aino Tuulingu mees Heino tihti abiks käis.
Ja üle jõe, Turva talukohas, elasid Kaie ja Paul. “Kaie oli sinna oma emaga kolinud juba siis, kui oli 12aastane. Pauliga oli tal viis last. Kui kõige vanem poeg Rein abiellus, tegid nad koos korda kõrvaloleva Ritsu talu eluhoone, mille eelmine elanik oli kolhoosile müünud,” jutustab Aino Tuuling.
1980. aastate alguses müüsid Tuulingud kolhoosilt päriseks ostetud maja maha ja kolisid Pärnumaale, sest Aino seal elavad vanemad vajasid abi. Maja müüdi Elviirale, kes sealsamas kolhoosis töötas.
“Mingi kaks kuud pärast müüki tekkis nii suur igatsus tagasi tulla, et küsisin maja tagasi. Aga Elviira soovitud hind ei sobinud,” jutustab naine.
Külas tekib paanika
1980. aastate lõpp, muu hulgas Eesti NSV Ministrite Nõukogu 1989. aasta määrus “Massirepressioonide läbi kannatanutele vara tagastamise ja kahju hüvitamise korra kohta” tõi aga sündmuste rea, mis Metsla küla elanike elu tundmatuseni muutis.
“Külas hakkasid liikuma õiged omanikud ja algas seniste elanike kodudest välja ajamine,” räägib Aino Tuuling.
“Ma ise osalesin 1990. aastal Veske talu eluhoone tagastamise kohtuistungil.
Õigusjärgne omanik Helmine Veske, kes oli koos pojaga küüditatud olnud ja elas Tallinnas, võttis seal palju sõna. Mäletan, kuidas ta kasutas väljendit, et tahab vähemalt surra oma
kodus.”
Veske talu elumaja oli Elviira sportlasest tütre käes. Too tuli välismaalt võistlustelt koju ja leidis, et ta asjad on viidud majast kolhoosi töökotta.
Saunakoha, Alma eluaseme, tagastas Tarvastu kolhoos kui kolhoosivara Vesketele Viljandi rajooni RSN täitevkomitee otsuse alusel ilma kohtuta.
“Kuna sama tee oli ees ka teistel, tekkis külas paanika,” räägib Aino Tuuling. “Helmine tahtis tagasi ka Liisa ja Aleksi elupaika, et panna sinna metsatööde ajaks elama oma sulane. Liisa ja Aleksi kasulaps viis vanad juba enne Põlvamaale ära, ei hakanud kohtuid ootama,” jutustab Aino Tuuling.
Ta näitab kaugelt jõe ääres asuvat vana veskihoonet: “Selle, Hansuveski talukoha testamendiga saanud naine kartis, et veski Saksamaal elavad omanikud nagunii tulevad ja tõstavad tema sealt välja. Ta juba ette müüs maja lihtsalt edasi. Tegelikult neil endistel omanikel polnudki veskile enam õigust.”
Palju pisaraid
Turval elanud Kaie ja Pauli poeg Rein, kelle tarvis oli korda tehtud Ritsu talukoht, ei pidanud pingele vastu ja laskis end enne talu pärisomaniku tulemist jahipüssist maha.
Kaie ja Paul ostsid Tarvastu vallas järelmaksuga endale uue elupaiga, kus Paul elas üle insuldi.
“Alma, kelle poeg enda juurde elama kolis, keeldus seal söömast. Oli öelnud, et lastagu tal puhata. Magamise pealt surigi,” jutustab Aino
Tuuling.
Kõik omaaegsed naabrid olid olnud matustel. “Seal oli ka Helmine Veske poeg, keda samuti enam pole. Mäletan, kui ta ütles, et nii ei oleks pidanud asjad minema,” ohkab Aino.
Ka Põlvamaale kolinud Liisat ja Aleksit enam ei ole.
Erna Aavikul tuli üle elada kohtuprotsess, kuna Tarvastu kolhoos keeldus Altveske talu hooneid õigusjärgsetele taotlejatele tagasi andmast, öeldes, et need kuuluvad Ernale kui heausksele omanikule. Pärast seda, kui abikaasa Johannes 1982. aastal suri, oli Viljandi rajooni täitevkomitee kirjutanud hooned lese nimele.
Viljandi maakohus ja ringkonnakohus leidsid aga, et Erna Aavik ei saa heauskne omanik olla, kuna Johannes Aavik sai need hooned pärast esimese naise surma tasuta.
“Erna kohtuprotsess 1996. aastal oligi viimane. Kuigi nad Jussiga panid kõik oma sissetulekud sellesse talusse, ei olnud mingisugustki hüvitust ette nähtud. Ta oleks seaduse järgi saanud sinna jääda üürilisena. Aga uued tulijad tahtsid majja elama panna metsa ülestöötajad. Vend aitas tal mujal ehitada uue elamise,” jutustab Aino.
Ta lisab nukralt, et Ernal on tulnud uues elukohas kasvatada ka oma lapselapsi, sest tütrel ütles ühel jõuluõhtul süda üles.
Tühjavõitu küla
Aino Tuuling ütleb, et tagantjärele vaadates oli probleem selles, et Nõukogude ajal ehituskrunte ei antud ja ehitada tohtis ainult vanadele vundamentidele. “Uusehitis oleks nüüd endale jäänud. Uue ehitamine oleks kindlasti ka odavam tulnud kui vanade hoonete taastamine,” ohkab naine.
Me käime küla vahel ringi ja üritame oletada, kui paljudes neist omanikele tagastatud taludes elu jätkub.
Tuulingute kunagine elupaik Veske talu oli veel hiljuti müügis. “Nüüd on kuulutus Internetist maha võetud. Võib-olla müüdi ära. Kuulutuse juures olnud piltidelt nägin, et meie ehitatud kamin-ahi on täiesti alles,” räägib Aino.
Helmine Veske ütleb mitu päeva hiljem telefoni teel, et talu on oma pere käes, aga rohkem ta rääkida ei taha. “See ei ole teie asi,” on vanaproua kuri. “Kolhoosiaeg on möödas, talu on omaniku käes ja kellelgi teisel ei peaks sellega pistmist olema!”
Hoone ise siiski juba laguneb. Puidust räästad ripuvad, veranda purunenud aken on plastiga kinni löödud.
Ka Alma elupaigaks olnud saun näitab mahajäetuse
märke.
Liisa ja Aleksi kunagise kodu, Veske-Jõeääre talukoha on pärijad edasi müünud ja seal käivad ehitustööd.
Erna ja Jussi kodu, Altveske talukoht jätab mulje, et seal ei elata pidevalt.
Ritsu talukoht, mis on Aino Tuulingu sõnul “täpselt selline, nagu ta Reinust jäi”, on kõrges rohus ja eluta.
Ainus koht, kus me sel ringkäigul külas üldse inimest näeme, on Kaie ja Pauli kunagine elukoht Turva talu.
Mitme pere kodud
Mihkel Viidik on Turva talu omanik. “Minu esiisa tuli siia 1835. aastal. Tema siia kõik need hooned ehitas ja tegi ka põllud korda,” ütleb nüüd juba eakas mees.
Aino Tuuling küsib temalt vihaselt, kas siis tõesti ei võinud endisi elanikke majja edasi jätta – talukoht on ju säilinud just tänu neile: “Kui Kaiet ja Pauli poleks olnud, oleks teil siin ainult ahervaremed.”
“Mina ei ajanud neid ära, nad oleksid üürilistena siia võinud jääda. Aga nad ise tahtsid elada omanikuna oma majas,” ütleb Mihkel Viidik.
Ritsu talu, see Kaie ja Pauli poja Reinu koduks seatu, kuulub nüüd Mihkel Viidiku vennapojale, kes praegu elab ja töötab Soomes.
“Kuulge, ma saan aru, nagu te süüdistaksite mind, nagu ma oleksin ülekohtuselt saanud oma vanaisa talu tagasi?!” küsib Viidik Aino Tuulingult, kes räägib talle Turval 43 aastat elanud Kaiest ja teiste inimeste hoitud varast.
“Kaie elas siin 43 aastat ja see on olnud tema kodu. Aga mina olin siin 20 aastat elanud, enne kui kolhoos meid emaga siit välja ajas, nii et see on ka minu kodu,” ütleb Mihkel Viidik. “Ja siin on elanud ka Ilvesed, kes 1936 tulid siia rentnikeks. Ka nende pere lapsed peavad seda talu oma koduks, mida käivad igal suvel vaatamas.”
Ülekohtu vastu ülekohtuga
Mihkel Viidik nendib samas, et talude taastamine on tõesti olnud mitme otsaga asi: “Linnades oli see lihtsam, inimesed said EVPsid, mille eest uusi kortereid osta, aga siin kuulub taluhoonete juurde veel ka maa. Kas oleksin pidanud oma vanaisa 80 hektarist maast loobuma?”
Turva talu oma linakasvatusega oli omal ajal jõukas koht. “Mina ja mu vend olemegi siin ümbruskonnas õigusjärgsed pärijad,” ütleb Mihkel Viidik. “Seda olen palju kuulnud, nagu oleks kõik kolhoosi ajal vundamendist alates hooneid uuesti ehitanud, aga see on lorijutt. Seda küll, et vahetati katuseid ja aknaid või pandi uus vooderdus...”
Aino Tuuling ütleb, et tema meelest on kõige suurem viga see, et ühte suurt ülekohut heastades tekitati uus ülekohus. Kolhoosiaegsed inimesed sunniti kodudest purupaljalt lahkuma. “Oleks olnud teine asi, kui oleks ette nähtud mingi hüvitis, mille abil nad oleks saanud mujal oma elamise sisse seada,” ütleb naine.
Ta räägib, et umbes viis aastat tagasi kirjutas ta Metsla küla lugude põhjal kirja tolleaegsele õiguskantslerile Allar Jõksile. “Sain vastuse ka ja selles oli öeldud, et otsustest on möödas rohkem kui kolm aastat ning seega on need asjad aegunud.”
“Kujutage ette!” ahhetab naine. “Sellega on seotud tervete perede saatus. Elud on elatud, lapsed suureks kasvatatud. Siis tuleb otsus, mis lööb elu täielikult segamini ja kolme aasta pärast pead sellega igavesti leppima.”
Lembit Kõva, Tarvastu valla ehitusspetsialist, omandireformi ajal reformikomisjoni liige
Siinkandis olid omal ajal jõukad talud, pärast küüditamist jäid paljud hooned tühjaks. Nüüd, talude taastamise ajal, tahtis enamik endisi omanikke (enamasti nende pärijaid) oma talusid tagasi, kompensatsiooni valisid õige vähesed.
Üks asi, mis mõjutas, oli ilmselt see, et talude juurde kuuluvad suured maavaldused, ja teine, et kolhoosi ajal oli siin vähe metsaraiet tehtud. Oli suhteliselt palju raieküpset metsa, mis võimaldas inimestel eluga järje peale saada.
Tegelikult oli Tarvastu kolhoosil tagastatavates elamutes elavatele inimestele mõneti pakkuda ka vaba elamispinda. Näiteks loos märgitud Kaiele ja Paulile pakkusime asenduseks teist majavaldust, aga see jäi keskustest nii palju kaugemale, et see neile ei sobinud.
Loos märgitud Erna puhul andis kolhoos asja kohtusse, sest tahtsime ennistada ta elamu ostu-müügilepingut, mida ei olnud paberil olemas. See ei õnnestunud.
Talude tagasisaajate seas oli muide ka neid, kes ostsid vahepeal teiste inimeste heausksesse omandisse läinud talu oma perele tagasi.
Uno Feldschmidt, vandeadvokaat
Metsla külas kirjeldatu tervele Eestile iseloomulik ei ole. Omandireform on piirkonniti olnud väga erinev ja on sõltunud ilmselt ka just sellest, kui suures ulatuses maal maju pärast küüditamist tühjaks jäi.
Olukordi, kus oli ostetud kolhoosiajal talu, mida nüüd endised omanikud tagasi tahtsid, reguleeris reformi ajal omandireformi aluste seadus. Kolhoosides-sovhoosides oli see seotud põllumajandusreformi seadusega ja majandites vastu võetud põllumajandusreformi kavadega.
Sellised olukorrad olid analoogsed linnade sundüürnike probleemiga, aga maal oli see keerulisem. Esiteks on maal majad linnakorteritega võrreldes väga isiksustatud. Teine asi, et linnas kehtisid EVPd, kuid põllumajandusreformis tööosakud.
EVPsid sai kasutada nagu raha ostudeks terves Eestis. Kolhoosides-sovhoosides saadud tööosakuid võis kasutada ainult konkreetse majandi piirides ja nende kasutusaeg oli palju lühem – ametlikult lõpetati põllumajandusreform juba 1997.
Kui ükskord on ülekohut tehtud, on väga raske endist olukorda taastada. Meil püüti omandireformi läbi viia võimalikult demokraatlikult, aga reform iseenesest on olemuselt sunniviisil tegemine. Kahjuks ei too ükski reform täielikku õiglust.
