***

ETENDUS
Maksim Gorki “Põhjas” (1902) Tallinna Linnateatris (2018)
Lavastaja Uku Uusberg.
Kunstnik Martin Mikson.
Kostüümikunstnik Reet Aus.
Osalised: Rain Simmul, Külli Teetamm, Liis Lass, Andres Raag, Kristjan Üksküla, Andero Ermel, Evelin Võigemast, Hele Kõrve, Epp Eespäev, Allan Noormets, Mart Toome, Alo Kõrve, Argo Aadli, Aleksander Eelmaa, Märt Pius, Mikk Jürjens, Kalju Orro, Hardi Möller.
Esietendus 24. märtsil 2018 Tallinna Linnateatri Põrgulaval.

Uku Uusbergi lavastuse juhatas minu jaoks sisse pisike värviline vitraažitud kaaraken. Teadsin, et satun sesse maailma, kuhu on elama sattunud need, keda olen harjunud pidama eluheidikuteks.

Hando Runnel luuletas hoopis hiljem ja hoopis teisest ajast mõeldes: “Hambad katki ja haridus väike, sõrmeküünte all sünnimaa muld, / silmad võtavad süüdlase läike, küsid möödujalt suitsule tuld. / Mõni annab, ei vaatagi sulle, / ise mõtleb, et jälle üks pätt. / Aga ometi ükskord ka mulle / anti suud ja pakuti kätt.” Suuandmise ja käepakkumise kõrval liikus selle luuletuse “Pätt” versioon, kus oli selline lõpp: “Aga ometi ükskord ka mulle / seoti kaela pioneeride rätt.

Lavastaja Uusberg on Maksim Gorkit lugenud nii, et vaeste öömaja “põhjas” ei ela ühtegi inimest, keda saaks tingimusteta hukka mõista. Ükski neist ei ole ses lavastuses paadunud kurjategija. Sellest hoolimata, et sealsed asukad on tänapäeva keeles asotsiaalid, eluheidikud, hulgused, vargad... Üldise halluse kohale kerkib teadmine, et päike tõuseb ja läheb looja meile kõigile.

Näidendis on üks laul, mida varjupaiga asukad kaardimängu ja viinavõtmise vahel võimsa kirega laulavad. See laul, kus sõnad “...päike tõuseb ja läeb looja, vangikambris pime mul. Ööd kui päevad tunnimehed käivad kambri akna all.”. Ning siis, kui lauljad ja tekst vaataja platnoiesteetikast kantud kurjategijate maailma viivad, jääb kõlama, et hoidke mind või ärge hoidke, niigi ma ei põgene. Traagiline olukord. On tunnimehed ja on ahelad, aga kui neid ei oleks, isegi siis poleks kuhugi põgeneda.

Mulle tundub see nii kaasaegne enesetunnetus, et valus hakkab lausa füüsiliselt. Ja kui siis elu selleni viib, et näitleja ennast üles poob – see mees, kes ju ometi uskus, et haigusest on võimalik paraneda, ka joomatõvest; kes uskus, et kusagil on parem – ütleb tema saatusekaaslane kibedusega, väga tasa: “Äh … ära rikkus laulu … loll!”

Tõde ja õigus

Gorki “Põhjas” tegelastel on igal oma tõde ja õigus. Ning kui need oma olemisele vastavalt, taas peaga vastu müüri põrgates ahastavad, et pole tõde ja veel vähem õigust, oskavad kõik näitlejad oma olemisse kübekese lootust sisse mängida. Lootust paremasse maailma.

Mu jaoks teeb Tallinna Linnateatri näitlejate ja lavastaja Uusbergi Maksim Gorki lavastuse eriliseks just see, et neis eluheidikutes igaühes on oma ilu. Ka siis, kui nad ise ehk arvavad, et seda enam ammu ei ole.

Lavastaja usk sellesse, et teater on uus, puudutav ja õpetav ja emotsionaalselt meeldejääv, kui näitlejad on oma rollides elusamad elusamast, saab linnateatri lavastuses taas kord kinnituse. Just see, et näeme laval suurepäraseid isikupäraseid soolosid, mis varasemaist headest rollisooritustest kõrgemale tõusevad, loob äkki kokkumängiva trupi, mis kokkuvõttes kõlab kui instrument. Näidend “Põhjas” kantakse linnateatris ette võimsal orelil.

Uku Uusberg julgeb, tahab ja oskab lavastajana olla näitejuht ning just see annab mängijatele ja mängule jõu! Selleks, et teatriorel kõlaks, tuleb tunda inimest ja instrumenti.

Teatris on just nii nagu Gorkil, kes laseb vargal vanamehelt küsida: kas jumal on olemas? Ja vanake Luka, muide Gorki on näidendisse kirjutanud, et ta on 60aastane, vastab: “Kui usud, siis on; kui ei usu, ei ole… Mida usud, see ka on…”

Seda lavastust kannab inimlikkus, ja eriti kihvt on see, et põhjas olemist ei halvustata.

Üsna sama on teatriimega, lavastaja Uusberg usub selle võimalikkusesse ja suudab ka oma trupi seda uskuma panna. Nii ime sünnibki. Tundub lihtne, aga ainult sõnades, retsepti ei ole, intuitiivne põhineb ikkagi teadmistel. Ja kui nii on, muutub see ime nähtavaks. Kirjandusteadlane Rein Veidemann tsiteeris Valtu külaülikoolis peetud loengus Loomingu toimetajat Asta Põldmäed, kes olla öelnud: “Kui lähed püüdma ilu, siis saad tõe pealekauba.”

Mulle tundub, et tõest ja õigusest, inimeseks olemisest ja jäämisest rääkiv “Põhjas” linnateatris on just seda teed tulemuseni jõudnud. Kõiki selle näidendi tegelasi võib põlata ja vihata, neist mööda ja läbi vaadata, aga seekord on nii suures plaanis ja ka iga tegelast eraldi püütud mõista ja tähtsustada.

Meelega jätsin siin loos nimeliselt nimetamata ja esile toomata silmapaistvad näitlejatööd. See vajaks eraldi vaatamist ja analüüsi, aga praegu julgen välja pakkuda, et kõik näitlejad on pärast neid rolle kriipsukese paremad ja ehk teistsugused.

Seda lavastust kannab inimlikkus, ja eriti kihvt on see, et põhjas olemist ei halvustata. Laval on erinevate elusaatustega tegelased. Igaüks neist kannab mingit oma elu taaka. Neis inimestes on palju lootusetust ja tõesti ka lootust, et rabeldakse välja. Paradoksaalne, aga mulle see lavastus just nõnda mõjus.

Jah, näitleja poob enda üles, Anna sureb tiisikusse, tööusku Kleštš müüb matuseraha saamiseks maha oma tööriistad. Natašale kallatakse keeva vett jalgadele ja ta jääb vigaseks... Hoidke mind või ärge hoidke, niigi ma ei põgene ... kõlab lootusetult, aga ometi on lavastus kantud usust inimlikku headusesse.

Põhja valgus

“Põhjas” kavaraamatukeses on tähelepanuväärne Peeter Toropi kirjutatud essee Gorki teoste maailmast ja eripäradest pealkirjaga “Põhja valgus”. Miskipärast on tark autor muude “Põhjas” lavastuste kõrval jätnud viitamata Jaan Toominga 1983. aastal tehtule Ugalas. Just seal venitas Satinit mänginud Priit Pedajas: “Inimene, see kõlab (pidas siis pika pausi, jättes helisema sõna “kõlab”) – uhkelt!

Meelega jätsin siin loos nimeliselt nimetamata ja esile toomata silmapaistvad näitlejatööd. See vajaks eraldi vaatamist ja analüüsi, aga praegu julgen välja pakkuda, et kõik näitlejad on pärast neid rolle kriipsukese paremad ja ehk teistsugused. Ehk on nii ka lavastust näinud ja edaspidi vaatava publikuga.