“Ukuaru” – lihast ja luust, papist ja puust


“Ukuaru” – lihast ja luust, papist ja puust
Foto: Jaanus Laagriküll.

Mõned asjad on igavesed ja mõned väärtused päris. Madis Kalmeti lavastuses “Ukuaru” on nendeks emaarmastus ja mets.

Eesti teatriakendest sisse kiigates leiab ikka mõne Ameerikamaa kuulsa filmi lavavariandi, millega näitlejaid mängima motiveeritakse ja publikumenu ette garanteerituks loodetakse olevat. Mulle tundub sedakordne lahendus, et Eesti hea film Eesti teatrilavale jõuab, kordi ausam, õigem ja harivam. Eelöeldud õige aja kontekstis on oluline teada, et režissöör Leida Laiuse film “Ukuaru” esilinastus 1974. aastal. Venestamise surve Eesti Nõukogude Vabariigis tugevnes siis haripunkti.

Kultuuri keerdkäik

Ugala “Ukuaru” lavastus lõpeb Ukuaru valsiga. See, kuidas asjad maailmas käivad, on enamasti ettearvamatu. Majanduses teevad analüütikud ja professorid suure raha eest prognoose ja enamasti panevad puusse täiega.

Kultuuri väga prognoosida ei saa. Mitte keegi ei oleks 1973. aastal julgenud ennustada, et täna hommikul, 38 aastat hiljem, kõlab Ukuaru valss Vikerraadios. Kes teadjam, see võiks olla kuulnud, et selle valsi kirjutas nüüd maailmakuulus heliooja Arvo Pärt filmi tarvis siis, kui ta veel kuulus ei olnud.

See ilus viis võiks eestlaste jaoks olla üks, millega ennast siduda, kui muuga enam siduda ei ole suures ilmas. See valss on aegade tagant õnneks internetti jõudnud kõigile kuulata. Enne võrgustumist on lugu olnud muusikute peas ja sõrmedes.

Seotud lood:

See õppinud helilooja kirjutatud valss on rahvamuusikaks saanud, ja loota on, et lisaks loole muusikas on tema küljes ka kirjanik Veera Saare kirjutatud traagiline eestlaste elu lugu.

Ugalas nähtud “Ukuaru” pani ka sellele mõtlema: miks ja kuidas nii juhtub, et Sofi Oksaneni “Puhastus” maailmas eestlaste elust pilte maalib üha edukamalt, ja miks Veera Saare “Ukuaru” nii tagasihoidlikult ka me oma rahva seas märgatud on? Ugala lavastusel on kõik head olemas, et see asi õigesse tasakaalu seada.

Sotsioloogide asi oleks uurida, milline on eestlaste identiteet XXI sajandi teistkümnendatel. Mõni aasta enne Teist maailmasõda, igatahes kirjutab nii Veera Saar, pidasid Minna ja Aksel pulmad, viina voolas ojadena, laenuraha eest. Ja siis rabasid kõhu kõrvalt, et võlg makstud saaks. Oleme me ses asjas samaks jäänud?

See seal Madis Kalmeti käe all jutustatud loos sees ju, et õnnelikuks ei saa see naine, kes armastusest pillimehele mehele läheb, ega see, kes raha pärast rikkale töörügajale kaasaks hakkab. Maailm muutub lisaks isiklikele otsustustele ümberringi nii kiiresti, et raske on aru saada, mis õige, mis vale siin ilmaelus. Nii oli siis ja nii on täna. Mõned asjad siiski on igavesed ja mõned väärtused need mis päris. Kalmeti lavastuses on nendeks emaarmastus ja mets.

Igavesed asjad

Kui mõelda, et tänaste lugude sekka ikka viskab jutte sellest, kuidas mõni ema raha ja ilusa elu pärast oma lapsed on jätnud, siis – kas oleme muutunud? Ilmselt mitte, tasakaalutuid oli siis ja on praegu. Tähtsaks saab see, mille me südamega omaks võtame.

Olgu veel kord korratud, et “Ukuaru” Ugala laval on hästi jutustatud, mõnuga jälgitav lihtne lugu. Lavastaja arsenalis on teatraalset tinglikkust, laval on lehm ja hobune ja on seda, mis päris ja puust – lõõtspill ja elus muusika.

Natuke liiga papist lavakujund segab, aga näitlejate jutustatud lugu päris ära ei riku. No kust tuleb see kunstniku fantaasia sesse tükki vineerist kastid lasta kokku klopsida! Puupakud oleks selles keskkonnas loomulikumad, ka tõstmiseks. Lavakujunduse asi ehk on ka ainus asi, mille kallal iriseda saab. Näitlejad eriti ei üllata, aga alla võimete ka ei mängi.

Ma küll ei oleks Minnale lubanud neid kossakaid pükse jalga kunstnikuna ja kaks plikatirtsu papist lavametsas ei saa küll nagu mingis muinasjutus nii puhtad, triigitud ja viksid olla, eriti kui ema tööst, lapsekandmisest ja mehemurest vaevatud on.

Kahte meest tahaks küll ses uhkete naiste lavastuses esile tõsta. Oma esimese rolli draamalaval teeb Jalmar Vabarna. Ja teeb selle artistlikult hästi. Mees on palju laval olnud ja tundub, et see tema koht ongi. Ta näeb laval ja kuuleb laval ja mängib laval, mitte ainult pilli.

Ilmselt oma selle eluperioodi viimase rolli Ugala laval teeb Indrek Sammul.

Mehe kõrgvormist räägib üks detail, kuidas ta tuleb matustele koos oma noore naisega. Möödaminnes upitab oma pintsakut loodetava poja ema õlgadele ja see lükkab selle tagasi. Hetk vaid suurest loost, aga ülitäpne rollijoonises.

Loe veel

Jonnakad ja edasikestvad

Me, eestlased, oleme lihast ja luust, aegadest hoolimata. Jonnakad ja edasikestvad. Madis Kalmeti lavastus ja Ugala näitlejate mäng kinnitavad seda ja mul on tunne, et just sellist kinnitust on meil praegu vaja.

Minge ja vaadake neid naisi seal laval. No ei saa me sugu võssa kasvada, kui Minnist saavad Minnad, kui on kangeid eitesid.

Ja Madis Kalmet võiks Eesti teatris küll rohkem lavastajaruumi saada, mis siis et on mees ja naisi hindab.



VAATAMISMULJE

“Ukuaru”

- Autor Veera Saar.

- Dramatiseerija Triin Sinissaar.

- Lavastaja Madis Kalmet.

- Kunstnik Mae Kivilo.

- Osades: Carita Vaikjärv, Anne Valge, Arvo Raimo, Meelis Rämmeld, Jalmar Vabarna (külalisena), Margus Vaher, Luule Komissarov, Kadri Lepp, Vilma Luik, Indrek Sammul, Aarne Soro.

Laste osades: Herta Soro või Iris Rämmeld, Marta Soro või Niina Rämmeld.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare