Minu meelest tegeldakse praegu mingite muude asjadega kui see, et õpetatakse Eesti teatri näitlejaid. Ma rõhutan Eesti teatrit, ei mõtle ainult Tallinna teatreid. Praeguseks hetkeks on minu meelest – see mõte on subjektiivne muidugi, aga äkki mõni lugejatest haakub sellega – meil kaks teatrikooli.

On Tallinna oma, mis toimetab Tallinna teatritele uut verd, ja on Viljandi kultuuriakadeemia, kust mina võtan noori, juba ainuüksi sellepärast, et nende õpetaja on Kalju Komissarov, kuid mitte ainult sellepärast, et ta on minu õpetaja ka. See mees õpetab noortele selgeks ABC ja lisaks muud tarkused. Kõige tähtsam: ta õpetab, et teatrisse tullakse tööd tegema. Mitte tähesära otsima ja kuulsaks saama.

Ja nii ongi Viljandist tulnud inimesed, ma ütlen seda, käsi südamel, märksa elujõulisemad. Nad saavad aru, kuhu nad tulevad. Et sõidad hommikul lasteetendusega välja ja veedad selle päeva hommikust õhtuni kultuurimajas, kust pood on kahe kilomeetri kaugusel. Ja siis tuleb hommikune proov ja õhtul on taas väljasõit.

Minu meelest lavakoolis üldse ei tegelda sellega, mida tähendab näitleja töö Pärnus või Ugalas või Rakveres. Mis see tegelikult on ja kui palju see erineb elust ja tööst Tallinnas. Nad lõpetavad kursuse, neid õpetanud meister laseb nad lendu ja edasi on nad tuule peal.

Meister võtab lemmikud enda teatrisse.

Vähesed saavad teha sellise käigu nagu Elmo Nüganen, kes võttis tööle kümme noort inimest oma kursuselt. Ma küsin, mis saab edasi ja mis saab neist inimestest, kes meistrite või vähem meistrite teatritesse ei mahu?

Kas mina pean võtma kursuse, et Rakveresse saada näitlejaid, kes saaksid aru, mida tähendab ringisõitvas teatris loov olla ja töötada? Lähen lavakasse ja ütlen: lõpetage pull, ma võtan kursuse, kus õpetan, ehitan just väikelinnateatrite näitlejaid?