Uma Pido lõppes suure pauguga
Üks traditsiooniline laulu- ja tantsupidu näeb ette konservatiivset lähenemist – on koorid, kes pähe õppinud laulud; on tantsijad, kes selgeks saanud tantsud; on publik, kes seda kõike naudib.
Nii võiks öelda ehk ka läinud laupäeval Võru-Kubija mändide all toimunud kolmanda Uma Pido kohta, aga keel ei paindu. Ei paindu, sest peo lavastaja Tarmo Tagamets ühes teiste korraldajatega planeeris peo nõnda, et pidu puudutaks igaüht.
Keskseks teemaks oli Tagametsal valitud Pühajõgi ehk Võhandu, mis läbib pea kõiki Vana-Võrumaa kihelkondi ning kivisid, mis jõe põhjas. Nõnda tõid peo algul kõik laulukooride esindajad endaga kaasa tilgakese Pühajõe veest, mis pidulikult Võru-Kubijal ka üle anti. Anti üle just siis, kui esimest korda ajaloos heisati sisseõnnistamiseks võrulaste oma lipp. Viimasega oli luule- ja jooksumees Contra parasjagu lõpetanud jooksu läbi Vana-Võrumaa kihelkondade ja Setumaa.
Uudse ja huvitava nähtusena toodi lavale hiiglaslik kivipill, mis oma lihtsuses tõi kuuldavale üksjagu müstilisi toone.
Tavapärase lõpulaulu ja koorijuhtide õnnitlemise asemel sai Uma Pido sõna otseses mõttes lõpp-paugu pärast pikse palve sõnamist, mille sõnu oli lavalt lausumas 3600 lauljat.
